Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Ühtesulandumine
Adamson-Ericu muuseumis avatud biograafiline näitus tutvustab abikaasade Mari ja Eric Adamsoni ühist kunstnikuteed.
Näitusega tähistatakse muuseumi 30. sünnipäeva ja austatakse selle asutajat Mari Adamsoni, kes 1983. aastal annetas tuhandeesemelise kollektsiooni Adamson-Ericu töid muuseumile aluse panemiseks.
Kunstnikepaaride vahel on alati huvitav jälgida nende omavahelist loomingulist dünaamikat. Kuigi kõrvaltvaatajal ei ole võimalik kunagi lõpuni aru saada, milliseid impulsse üksteisele edasi antud on, saab kooshingamise ja -loomise energiast aimu kirjade, fotode ja teoste kõrvutamise abil.
Rikkalik kunstipärand. Mõlemad kunstnikud alustasid huviga tarbekunsti vastu. Adamson-Eric läks selle eesmärgiga isegi Berliini, kuigi sealt viis tema tee kiiresti edasi hoopis Pariisi maalimise ja joonistamise juurde. Mari Adamson õppis põgusalt Tartu Pallases, kuid leidis peagi tee tekstiilikunsti juurde.
Ka Adamson-Eric tegi oma esimesed katsetused tarbekunstis just tekstiiliga. Hiljem laiendas ta oma ampluaad nii nahakunstile, keraamikale kui ka ehtekunstile ning suutis erinevate loomelaadidega teenida ka mitu rahvusvahelist auhinda.
Näitusele on väljapandud eriti mitmekesine Adamson-Ericu looming alates rinnanõeltes ja käevõrudest kuni nahkehistöö ja tekstiilikunstini välja. Ei puudu muidugi ka tema maalilooming. Mari Adamsonilt on esitatud eelkõige tema võimsad gobeläänid.
Nii Eric kui ka Mari Adamson sündisid eelmise sajandi esimestel aastatel ning abiellusid 1936. aastal. Neist sai varakult eesti kunstikultuuri vedajate esipaar olles nii õppejõud kui ka erinevate asutuste juhid või direktorid.
Idüll maakodus. Enne abiellumist jõudsid tulevased abikaasad palju reisida. Adamson-Eric oli selles mõttes tõeliselt kosmopoliitne kunstnik, kes reisis Euroopa risti ja põiki läbi. Ka Mari Adamson käis õppereisidel nii Itaalias, Kanadas kui ka mujal.
Nõukogude aja algus tõi kaasa tagasilööke. Räsitud II maailmasõja järgsetest repressioonidest taastus Adamson-Ericu loomeenergia alles 1960. aastatel ja seda vaatamata tõsiasjale, et ta oli insuldi tagajärjel kaotanud parema käe töövõime ja pidanud õppima maalima vasaku käega. Tema selleaegne looming on eriliselt hinnatud.
Adamsonidel oli lai tutvusringkond ning nii nende Tallinna kodu Tehnika tänaval kui ka maakodu Lõuna-Eestis ja hiljem Lohusalus kujunesid paljude loomeinimeste kohtumispaigaks.
Eriliseks maiuspalaks on näitusel seetõttu vanad fotod kunstnikepaari ja nende sõprade suvitamisest.
Maal, tarbekunst
“Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric”
Adamson-Ericu muuseum, Lühike jalg 3, TallinnNäitus on avatud kuni 30. märtsini