Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Kaugeks jäävate tegelaste kauged mured
“Aitab jutust” näib olevat hea turvaline vaatamine neile, kellele meeldivad lihtsa süžeega filmid, kus asjad kulgevad ettemääratud rada pidi ilma suuremate üllatusteta.
Film täitis üsna meeldivalt ära 93 minutit minu argipäevast, aga see oli ka kõik. Tund aega hiljem oli “Aitab jutust” unustatud ning seda põhjusel, et see ei jätnud lahtiseid otsi, mille kallal edasi oleks võinud mõelda.
Tegu paistis olevat just sellise filmiga, mis oma kaugeks jäävate tegelaste ja nende kaugeks jäävate muredega sobib väsinud peaga vaatamiseks – see ei koorma mõtlemist ja selle võib unustada kohe pärast nägemist.
Keskmes suhete kolmnurk. Filmi süžee baseerus ühel lihtsal intriigil, ühel kokkusattumusel, mille käigus kenake keskealine massöör Eva sai endale ühe peo käigus korraga nii kallima kui ka sõbranna, teadmata, et nood kaks on eelnevalt olnud paar.
Ülejäänud film kulus sellesama kolmnurga rahulikus tempos lahtimängimiseks. Värskelt sõbrannalt saadud rohke info tolle tülgastava eksmehe kohta sai Eva jaoks hoopis uue tähenduse, kui lõpuks selgus, et kirjeldatud koletis ning tema uus silmarõõm on ühtlasi üks ja sama isik. Edasine käis kahtluste valguses, kas usaldada sisetunnet või fakte.
Minu jaoks jäi filmis puudu usutavatest tunnetest, mis oleksid süvenema kiskunud. Kõik tegelaste mured ja valikud tundusid kuidagi lihtsad ja pisikesed, samas kirjeldati kõik pisiasjad aeglaselt ja lõpuni ka lahti. Iseenesest olid vaatluse all ju huvitavad teemad: inimeste erinevad ootused elule ja suhetele, erinevad taluvuspiirid ning sallivuse ja andestamise parameetrid, aga kõik see käis pinnapealselt.
Aimatavates raamides lugu. Samastumisvõimalusi peategelastega film ei pakkunud – tegelased jäid kaugeks ja võõraks nii nagu ka nende mured ja elukeskkond. Inimesed käitusid teise emotsiooniskeemi järgi kui eestlastele loomulik. Ja seda nii tutvudes kui ka tülitsedes. Peaosa täitev naine oli küll siiralt kena ja sümpaatne oma liigutavalt armsate ja hästi läbi nähtavate reaktsioonidega, aga tegelikult ei tekkinud filmis suuremat psühholoogilist pingestatust ka läbi tema karakteri.
Plusspoole pealt võib öelda, et “Aitab jutust” oli üks ilus kompaktselt esitatud lugu, mis üsna ootuspäraselt veeres oma etteantud raamides, kuid mõjus lõõgastavana sellegipoolest. Kuigi filmi emotsionaalsus jäi mulle kaugeks, oli seda ajaviiteks veetlev jälgida.
Meestele ma seda filmi ei soovita. Kui, siis naistele, kel juhtub vaba aega olema ja kes filmidest teravust ei otsi. Selle filmiga ei ole karta, et pisar silma tuleb ega emotsioonide tasakaal kuidagi häiritud saaks.
Draama
“Aitab jutust”
Hinnang: 4
Režissöör: Nicole HolofcenerOsades: James Gandolfini, Julia Louis-Dreyfus, Catherine Keener, Toni Collette jtKinodes alates 3.01