Müksame Eesti edukaks

Suurbritannia peaministri ­David Cameroni müksamisministeerium ­(nagu New York Times on tema meeskonda naljatamisi nimetanud) tegeleb näiteks nii tööpuuduse leevendamise kui ka maksude laekumise parandamisega. USA president Barack Obama kasutab müksamiskiirsalka, et mõjutada inimesi enam hoiustama või maju soojustama.

Müksamine on käitumispsühholoogia ja poliitökonoomia võte, mis proovib positiivseid tulemusi saavutada käitumise kaudse mõjutamisega, mitte keelamise ja käskimise kaudu. Kõige lihtsam müksamisnäide on tervisliku koolitoidu alalt. Edu ei saavutata mitte rämpstoidu keelamisega, vaid laste silmade kõrgusele asetatud puu- ja juurviljakaussidega. Sellised käitumispsühholoogiale üles ehitatud müksud suunavad tervislikult toituma, mis ongi eesmärk.

Müksamine on edukas, sest otsusetegija dilemmade (isuäratav rämpstoit või tervislik juurvili, tarbimine täna või hoiustamine tulevikuks, homsed suured küttearved või pööningu koristamine ja soojustamine täna) peale on ette mõeldud ja positiivsed valikuvariandid käeulatusse pandud.

Kuigi meil on põhjust majanduse ja ka inimarengunäitajate edenemise pärast uhked olla, on rikkus rahva edukuse arendamisel ainult siis hea tööriist, kui tekitab töökohti, suurendab keskklassi ja loob ehituskivid heaoluühiskonnaks, kus kõik inimesed saavad oma andeid realiseerida.

Taiwani näide. Loomulikult ei loo üks müks kõiki eduka heaoluühiskonna tekke eeldusi. Kuid väikseid mükse tööstuspoliitikas võiks valitsus siiski proovida. Londoni majanduskooli professor Robert Wade on märkinud, et peale lääneriikide on maailmas vaid seitse riiki, mis on viimase 200 aasta jooksul kõrge arengutaseme saavutanud. Lühidalt, edukaks saada on erakordselt keeruline.

Miks ei võiks Eesti, mis on neoliberaalsete poliitikate omandamises juba maailma esirinnas, vahelduseks proovida mõnd Aasia riikide tehnikat majanduskasvu ja sotsiaalse edukuse loomiseks?

Taiwanis käis asi nii: inseneriharidusega müksamismeeskonna ülesandeks oli majandussektorid omavahel ära jagada ning ettevõtetega, käsitöömeistritega, väikeettevõtjatega tihedad suhted sisse seada. Suure osa ajast pididki mehed tehastes ja töökodades veetma, sealseid probleeme ja inimeste käitumist uurima.

Riigi edukamaks muutmiseks ei valitud välja mitte üht lemmiksektorit, millest poliitikud nõrkemisi uusaastakõnedes jahvatada saaks – eesmärk oli informatsiooni võimalikult laiapõhjaliselt kahes suunas liigutada. Esiteks uurida, mis täpselt hoiab ettevõtteid tagasi tootlikkust suurendamast, lääne suurfirmadele allhanget pakkumast (alguses), ja hiljem juba ise üleilmseid turge vallutamast ja tarneahelaid loomast.

Müksajad jagasid omakorda teavet, kuidas saavad ettevõtted maailma konkurentsis püsida, ning pakkusid kiire kasumiiha taltsutamiseks välja lahendusi, neid sobivalt käeulatusse nihutades. Sellised avalikkusele nähtamatud müksamismeeskonnad olid ka eri sektori firmade ning kohalike ja välismaiste firmade sünergia tekitatamise taga.

Niimoodi käitumispsüholoogiat tööstussektorisse üle kandes müksati mitu aastakümmet järjest, tuues kaasa nii rikkuse kui ka sotsiaalse edu.

Rikkusest ei piisa. Eelmisel aastal loodi Harvardi ülikooli Business Schooli professori Michael Porteri eestvedamisel sotsiaalse edukuse indeks. Ja kuigi see Eestit ja teisi väikseid riike veel ei hõlma, on esialgne järeldus sotsiaalse edukuse indeksi uuringutest selline, et rikkamates riikides on sotsiaalne edukus tavaliselt suurem (teatud piirini küll ja mõningate eranditega).

Seega, isegi kui indeks raha kokkuajamist otseselt ei mõõda (nagu SKT ja osaliselt ka inimarenguindeks), on korrelatsioon riigi majanduse ja sotsiaalse edukuse vahel positiivne. Ühenduslüliks nende vahel ongi töökohad, nagu ka Maailmapanga eelmise aasta eelkõige töökohtadele keskenduv arenguraport kirjutas.

Rikkus on seega sotsiaalse edukuse jaoks vajalik, kuid ebapiisav tegur. Ning kui Eesti paremliberaalid on sotsiaalse edukuse Eesti majanduskliimat ja -kasvu lakkamatult kiites ära unustanud, siis kannatamatult võimule soovivad tulla soovivad vasakpoolsed unustavad jällegi, et sotsiaalselt edukaks ei saa ilma rikkust loomata.

Tööstussektorite vaikne, kuid pidev müksamine töökohtade loomiseks on üks võimalus sotsiaalset edukust suurendada.