Ettevõtjate kosuv hirm

Mullu oli majanduslikult hea aasta paljudele firmadele, aga korraliku kasvamise aeg ka ametiühingutele. Sel nädalal oma tublist tööst ja jõulisest laienemisest rääkiva pressiteate laiali saatnud ühing on pärast noorema ja teravama juhi saamist muutumas tõsiseltvõetavamaks. Nad on mullu hõivanud nii uusi ettevõtteid kui ka suurendanud liikmeskonda olemasolevates rakukestes.

Veenvad muutused. Jaanuari alguses võitis meremeeste ametiühing kohtus Transiidikeskust, kohustades ettevõtet maksma jõulupreemiat kõigile töötajatele. Sel nädalal rääkis ametiühing Tallinki töötajatele välja suurema palgatõusu, kui ettevõte ise oli algselt kavandanud. Vaikselt, aga veenvalt hakkavad ametiühingult nõukogude töölise kulunud tunked maha libisema ja asenduma lääneliku sotsiaaldemokraatia moeka pintsakuga. Hallist ja jõuetust organisatsioonist hakkab saama arvestatav rusikas.

On see hea või halb, oleneb muidugi sellest, kustpoolt vaadata. Meil on kange himu Põhjamaadesse kuuluda, paraku käib sellega kaasas tugev ametiühingutraditsioon. Samuti kipuvad sotsioloogid pidama ametiühingute tugevust märgiks arenenud ühiskonnast. Ettevõtja jaoks see meeldiv muidugi pole. Selmet maksta palka, mille määrab turuolukord, tuleb raisata juhtivtöötajate aega läbirääkimistele ning võib-olla käia koguni pikettidel naeratamas ja käsi surumas. Puhas aja, raha ja närvide raiskamine.

Teisest küljest aga ei pruugi tugevnev ametiühinguliikumine sugugi nii halb olla. See võib aidata ka majandust elavdada. USAs on ametiühinguliikmete palk olnud keskmiselt 10% suurem kui neil, kes ei kuulu ametiühingutesse. Vähemalt osa palgavahest läheb otse tarbimisse, majanduse elavdamisse.

Olles ise parempoolse maa­ilmavaatega, tunnustan ma sellegipoolest ametiühinguid selle eest, et saan õhtul kell viis töölt koju minna. Et mul on võimalus saada 30 päeva palgalist puhkust ja vähemalt osaliselt tasustatud haiguslehte. Paljud praegu elementaarseks peetavad hüved on tegelikult ametiühingute poolt 20. sajandi jooksul välja võideldud. Muidugi on olnud ka oma positsiooni kuritarvitanud ametiühinguliidreid, nagu igas organisatsioonis tekib aeg-ajalt keegi, kellele võim pähe lööb.

Mõistlikkuse olulisus. Oluline on, et säiliks mõistlikkus mõlemal poolel. Normaalne kompromiss palgaläbirääkimistel on igal juhul parem kui pikaajaline sõjaseisukord. Ametiühingu tekkimine ettevõttes ei peaks juhile hirmuhigi otsaette tooma, vaid andma märku, et tegelikult on sul päris tarmukad ja teadlikud töötajad. Kuni nad oma söakust lisaks ametiühingule ka tööülesannete täitmisel rakendavad, on kõik korras.