Puhkepäev. Harjumuste orjad kinos ja kunstisaalis

“Mida see kunstnik oma abstraktsete töödega ütelda tahab, sellele näitusele ma küll ei lähe”, “Mulle see muusikastiil ei meeldi”, “Ma ei suuda nii palju infot tarbida, kui mõnes muuseumis seintele seatud peenes kirjas tahvlid sooviksid”, “Ulmefilmid on täielik möga” on vaid mõned näited esmastest reaktsioonidest ja mõtetest, mille otsa olen näinud teise ja ka ennast aeg-ajalt komistanud. Ei mingit võimaluse andmist. Maitsed ja eelistused on ikkagi maitsed ja eelistused.

Nädala alguses juhtusin kuulama kuraator Luke Sysoni ettekannet sarnasel teemal. Võib ju arvata, et aastaid kunstiga kokku puutunud kuratooril on tolerantsust erinevate kunstistiilide ja -vormide suhtes, aga ei. Ta tunnistas, et renessansskunstiga aastaid tegelenuna ja seda mõistnuna ei saanud ta midagi aru paar aastat tagasi New Yorki Metropolitan Museum of Artsi tööle minnes tema käsutusse sattunud kunstikogust, mille moodustasid paari sajandi vanused vaasid, küünlajalad ja muud algul tähtsusetuna näivad nipsasjakesed.

Uut moodi elamused. Nüüd aga, nendega aastaid kokku puutununa oskab ta nende väärtust hinnata. Ehk teisisõnu oma peas eksisteerivaid piire väheke lõdvemaks lasta, mitte koha silte ja hinnanguid asjadele külge kleepida ja kätt ette panna, vaid asjadele võimalus anda.

Seega inimene, kes ei ole rokkmuusika kuulaja, leiaks ehk mõnda selleteemalist raamatut lapates ja vanu palu kuulates sellest enda jaoks midagi uut ja põnevat või vana ja tuttavlikku, mida pakub näiteks klassikaline muusika, kui see on seni kõige meelepärasem muusikažanr olnud. Niisamuti võiks nüüdiskunsti mitte mõistev inimene sellele võimaluse anda. Kunstniku loodud tähenduse otsimise lõpetada ja töödele ise mingi otstarve, tõlgendus leida. Või romantiliste komöödiate ja tõsiste draamade asemel ulmefilme vaatama minna, Eesti köögi asemel Aafrika või Aasia riikide koka­kunsti proovida. Elu muutub päris kindlasti rikkamaks.