Bill Gates: valearvamused takistavad vaesuse parandamist

Gatesi sõnul on arvamus, nagu ei saaks maailmas vaesust leevendada, mitte ainult vale, vaid ka kahjulik. Selle levik tekitab umbusku arengumaid abistavate heategevusühenduste vastu. Aastakirjas tõi Gates välja kolm levinud müüti, mis aeglustavad heategevusorganisatsioonide tööd.

Müüt 1: Vaesed riigid on vaesusesse määratud. Gatesi sõnul on levinud väärarvamus, et riigid, mis kannatasid vaesuse all aastaid tagasi, ei saa sellest kunagi välja tulla. „1990. aastast on väga vaeste inimeste protsent maailmas langenud üle poole võrra,“ väidab Gates. „Paljud riigid, mida me kunagi vaeseks pidasime, on nüüd jätkusuutliku majandusega.“

Enim käib see valearvamus Aafrika riikide kohta. „Viimase viie aasta kümnest kõige kiiremini kasvava majandusega riigist asub seitse Aafrikas,“ märgib Gates. Samuti on suur edasiminek tehtud terviseedenduses ja hariduses. Näiteks on 1960. aastast alates Sahara-taguse Aafrika naiste eluiga tõusnud 41 pealt 57 aastani. Võrreldes 1970. aastaga on kooliharidust saavate laste protsent tõusnud 40 pealt 75-ni.

Maailmas on siiski veel üle ühe miljardi süvavaesuses kannatajaid. „Olen piisavalt optimistlik, et 2035. aastaks ei ole enam maailmas ühtegi Maailmapanga mõiste järgi vaest riiki,“ kirjutab Gates.

Müüt 2: Võõrriikide abistamine on raiskamine. Arvamus, et heategevusele annetatud raha ei jõua tegelike abivajajateni, on Gatesi sõnul eksitav. „See müüt on tekkinud üksiknäidete põhjal,“ märgib Gates. „Alates fondi asutamisest 14 aastat tagasi oleme näinud erinevate projektide edusamme. Abi saanud inimesed elavad kauem, on tervemad ja tulevad tasapisi vaesusest välja.“

Gatesi arvates annab teine müüt poliitliidritele võimaluse vähendada võõrriikide abistamisraha. See aga tähendaks, et päästetud saab vähem inimesi ja riikide iseseisvumine võtaks veelgi kauem aega.

Samuti levib Gatesi sõnul arvamus, et võõrriikide abiraha moodustab suure osa rikaste riikide eelarvest ja et nende summade vähendamisega saaks rohkelt säästa. Näiteks arvasid küsitluses osalenud ameeriklased, et eelarvest läheb võõrriikide abistamiseks umbes 25% ja et see protsent peaks olema väiksem - 10. Tegelikud arvud on aga hoopis teised. „Kõige rohkem abiraha jagavas riigis Norras läheb eelarvest selle peale alla 3 protsendi,“ märgib Gates.

Müüt 3: elude päästmine toob ülerahvastatuse. Võiks arvata, et mida rohkem elusid arengumaades päästetakse, seda jõudsamini kasvab ka rahvastikuarv. Selline arusaam tekitab aga muret maailma ressursside jätkumise pärast.

Gatesi sõnul on suurima suremusega riigid ühtlasi ka kõige kiiremini kasvava populatsiooniga. Seda seepärast, et nendes riikides sünnitavad naised rohkem.  Näiteks Afganistanis on väga kõrge alla 5aastaste laste suremus. „Afgaani naised toovad ilmale keskmiselt 6,2 last. See tähendab, et hoolimata sellest, et üle 10% kogu riigi lastest sureb, kasvab 2050. aastaks riigi populatsioon tänasest 30 miljonist 55 miljonini,“ ütleb Gates.

Suur suremus ei peata rahvastiku kasvamist. “Kui laste ellujäämisprotsent oleks suurem, siis perekonnad otsustaksid ka vähem lapsi saada,“ väidab Gates.

Gatesi hinnangul viib vaeste riikide abistamine lõpuks hoopis jätkusuutlikuma maailmani, kus inimesed naudivad häid elutingimusi. „Andes inimestele võimaluse ehitada üles oma elu, ehitame ühtlasi üles ka parema tuleviku,“ ütleb Gates.