Maksame korralikku palka

Riigi tasandil pole väljarände peatamiseks võimalik radikaalset muudatust ette võtta. Võimuerakondadel puudub selleks ka motivatsioon. Suur muudatus eeldaks suurt kriisi, meie aga oleme jõudnud stabiilse arengu faas, mis ei soosi radikaalseid muudatusi. Meil ei ole võimul olevaid poliitikuid, kes oleksid valmis riigi arengu nimel sooritama poliitilise enesetapu – isegi kui neil oleks selleks vajalikke ideid, millesse nad usuksid.

Minu eesmärk ei ole teha etteheiteid poliitikutele. Nende käitumine on loomulik ja ootuspärane. Küll aga on oluline aru saada, et lahendused, mida praegu vajame, ei ole ennekõike poliitilised. Lahendused peituvad meis endis.

Vanameelsed ettevõtjad. Probleem seisneb meie tuntud ja tunnustatud ettevõtjate ning nende järgijate klassikalises ettekujutuses majandusprotsessidest. Kellel kooliraamatust õpitud, kellel elust kogetud, õppetund on sama – kulusid ei tohi märkimisväärselt suurendada enne, kui tulud suurenevad. Enne kasvagu lisandväärtus.

Selline kokkuhoidlik lähenemine on teinud rikkaks meie tänased edukad ettevõtjad. Pea­aegu midagi (endale kuuluvat) investeerimata on neil õnnestunud meie eelmise riigikorra rusudest kasvatada äriimpeeriumid, mida täna imetleme. Kui oled harjunud tulu saama investeerimata, siis on loomulik, et just sellist mudelit ka järgmistele põlvedele edasi koolitad.

Aga see ei toimi enam! Pole enam tasuta jagatavaid varasid, pole erastamist ja džentelmenide kokkulepete alusel laenavaid pankasid. Need ajad on läbi.

Palkade kasvust räägitakse kui kulude kasvust. Samas kasutavad ettevõtjad väljendeid, nagu “inimestesse investeerimine” ja “Inimesed on meie suurim vara” jms. Kui palju te teate ettevõtteid, kelle puhul saab öelda, et nimetatud põhimõtete järgi tõepoolest ka elatakse? Kui mitme ettevõtte bilansis olete vara all märganud kirjet “inimesed”?

Meil on aeg hakata inimestesse reaalselt investeerima. Inimestele tuleb maksta korralikku palka (usalda) ning õpetada neid seda palka hästi kasutama (kontrolli). Kui inimesel on piisavalt raha, et väljuda ellujäämise eest võitlemise tasemelt , saab ta asuda oma potentsiaali realiseerima töötajana mõne ettevõtja juures, ettevõtjana või muul moel. Kuni tööandjad arvavad, et 600eurose netopalga maksmine pereisale on okei, ei ole meil palgaväljarände pidurdumist oodata. Räägin nimelt  Eesti mõistes peaaegu keskmise palga näitel, sest enamasti pööratakse sellistes arutlustes põhitähelepanu äärmustele. Ja keskmised on justkui midagi head, kuigi ei puuduta õieti kedagi.

Minu näide on pärit ühest üle 20 aasta tegutsenud Eesti ettevõttest ja selle Tallinna töölisest, kes töötab täistööajaga ja kellelt eeldatakse materiaalset vastutust, elementaarset arvutioskust, ettevõtte majandustarkvara kasutusoskust, füüsilist võimekust, klienditeeninduseks vajalikku suhtlemist ja oskusi jms. Selle ettevõtte töötajate palgakulud moodustasid 2012. majandusaasta aruande järgi 4,7% ettevõtte käibest. Näide illustreerib elavalt meie ettevõtjate suhtumist oma kalleimasse varasse.

Kõik algab ettevõtjast, kõik lõpeb ettevõtjaga. Meie avatud majanduse keskkonnas on võimalik riigil üht-teist ära teha majandusprotsesside mõjutamiseks, kuid kõik algab ja lõpeb ettevõtja juures. Kui ettevõtjad hakkavad mõistma inimeste väärtust oma ettevõttele kui investeeringut, mille tootluseks on ettevõtte teenitav kasum, siis on lootust, et hakatakse vääriliselt investeerima ja palgaväljarände teema vajub unustuse hõlma.

Palgakasvu võimalusi ei tule otsida kasumiaruandest. Just kasumile viidates pareerib enamik ettevõtjaid palga tõstmise ettepanekud. Tegelikult  on Eesti ettevõtete efektiivsusvaru uskumatult suur. Palgakasvu võimalused ei peitu kasumiaruande pealkirjade,  vaid ridade sees ja täiesti uutes ärimudelites. Võimalusi tuleb otsida efektiivsuse kasvust. Efektiivsust tuleb suurendada teadlikult, sest iseenesest ta ei tõuse. Kuna aga ettevõtjagi on just nii laisk, kui tal lastakse olla, siis on palgakasv hea mootor karu talveunest äratamiseks.

Tõstkem palgakulud bilansi investeeringute reale. Siis ei ole palkade suurendamine ja paratamatu palgatõus paljude ettevõtete jaoks enam nii suur probleem. Ehk hakkab ka riik seda lähenemist toetama ning palgainvesteeringuteks toetusi maksma. Oleksime millegi erakordsega taas kord maailmakaardil.