Tahame laual näha Sotši olümpiamängude eesmärke

Toimetuse hinnangul ei ole aga võimalik Eesti sportlaste koondtulemust hinnata isegi pärast olümpiamängude lõppu. Selleks vajalikud konkreetsed eesmärgid on lihtsalt seadmata jäetud. Selgeid eesmärke on spordis ühtlasi vaja rahastamisotsuste tegemiseks.

Spordis, nagu ettevõtluseski, viib teadagi tippu sihipärane tegutsemine. Üksikud sähvatused, üksikud supertalendid on erandiks, mis seda reeglit kinnitavad. Sihipärast tegutsemist omakorda on aga raske hinnata, kui mõõdikuid ei panda paika isegi spordimaailma tippsündmuse puhul.

Teisalt on nii pikema visiooni kui ka lühemaajaliste eesmärkide seadmine ning tulemuste hindamine kahtlusteta vajalik selleks, et teha otstarbekaid otsuseid spordi rahastamises. Millele panustada rohkem ja millele vähem; kas rõhuda Eestiski vana hea klassikalise suusatamise asemel atraktiivsematele ekstreemaladele – kõik sellised küsimused.

Ebamäärane soov. Ei saa ju kuigi tõsiselt suhtuda kõrgete spordijuhtide praegu domineerivasse suhtumisse, et läheme ja vaatame, mis elu ja Sotši mängud meile toovad. Ning täpsemalt räägime pärast olümpiat. Eesti delegatsiooni juht Martti Raju on näiteks öelnud, et mängud võib igati kordaläinuks lugeda, kui olümpialased suudavad Sotšis teha oma senise sportlaskarjääri parima esituse. See on ju loomulik, et sportlased annavad endast parima. Kaotama ei lähe ju keegi. Paraku valatakse eeltoodud suhtumisega vaid vett nende kriitikute veskile, kes räägivad nähtusest nimega “olümpiaturism” ja selle (mitte)vajalikkusest.

Eesmärgituse oluline põhjus on kindlasti see, et midagi väga rõõmustavat on sedapuhku raske loota. Näiteks kohta esikümnes, medalist rääkimata. Varasemate, rohkem või vähem medalisaaki pakkunud mängude valguses on nii inimlik, et spordijuhtidel on lihtsalt piinlik hakata rääkima eesmärgina kohtadest kusagil teises, kolmandas või neljandas kümnes. Aga mis parata, Eesti-suguse väikese riigi puhul võivad resultaadid käiagi üles-alla. Kõik saavad aru, et praegu ei olda marjamaal, vaid karjamaal, et käimasolev põlvkonnavahetus võib anda tagasilööke. See kõik ei vabanda aga välja teguviisi jätta eesmärgid seadmata.

Võimalik, et kusagil olümpiakomitee sahtlis on ikkagi ka paber konkreetsete eesmärkidega. Aga vähemasti laiemale avalikkusele pole sellest teada antud. Väljapoole jääb pigem mulje, et Sotši saadetakse piltlikult öeldes teele veerandsada luuavart ning jäädakse siis ootama, milline neist pauku teeb. Kui teeb. Ja kui ei tee, siis ei ole sellest ka hullu, sest tegelikult pauku pole ju välja lubatudki.

Varsti juba järgmised. Veel pole olümpia­komitee esindajatel hilja teada anda ka konkreetsetest eesmärkidest algavateks mängudeks. Selle asemel, et lihtsalt oodata olematule kõrgusele seatud lati võimalikult kõrgelt ületamist. Ent juba õige pea soovib toimetus kuulda spordijuhtide visiooni ning eesmärke, mis on seotud Eesti koondise pürgimisega järgmistele taliolümpiamängudele, mis peetakse nelja aasta pärast Lõuna-Koreas Pyeongc­hangis. Mingil juhul ei saa jääda lihtsalt ootama, et kes sportlastest sinna pääseb ja millist tulemust on ta suuteline sel hetkel näitama. Eesmärk peab olema täita järgmise olümpiakoondise kohad eesmärgipäraselt.