Uudised
Mari Mets
5. veebruar 2014 kell 13:21

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Professor: riistvaraklaster lõpetaks odava allhankemaa staatuse

Eesti vajaks võimsa tarkvaraarenduskeskkonna kõrval arvutite riistvaraga tegelevate firmade inkubaatorit, mis looks kõrgtehnoloogia vallas hulga uusi töökohti, arvab TTÜ professor, arvutite riistvara projekteerimise ekspert Jaan Raik.

Äsja alustas avalduste vastuvõttu Eesti esimene riistvaraettevõtete kiirendi Buildit. Milleks on vaja Eestil oma kiirendit nii spetsiifilises valdkonnas, kus konkurentsi pea polegi?

Eesti majandusele oleks uued riistvarafirmad väga oluliseks süstiks. Meil on juba päris hulgaliselt programmeerimisfirmasid, kuid riistvara projekteerija profiil on programmeerija omast märksa spetsiifilisem. Siin on tarvis lisaks projekteerimisoskusele omada head ülevaadet arvutite ülesehituse probleemidest. Selliste idufirmade teke tähendaks Eesti jaoks hulka uusi töökohti kõrgtehnoloogia valdkonnas töötatavatele inseneridele. Ma olen ammu oodanud, et meile selline arvutite riistvaraga tegelevate firmade inkubaator tekiks. Selle tekkimiseks olid juba kõik eeldused olemas. Näiteks kas või TTÜ teadlaste arvutitehnika-alane uurimistöö on absoluutselt maailmatasemel. Väikefirmadele oleks sellise infrastruktuuri soetamine liialt kallis, kuid ülikoolide kaudu saaksid nad uusimatele tehnoloogiatele ligi.

Rahvusvahelised suurkorporatsioonid nagu Apple ja Samsung tegelevad järjepidevalt oma riistvara arendamisega. Kuidas väiksed Eesti idufirmad neile üksikute projektidega konkurentsi pakkuda suudaksid?

Siiani on meie probleemiks olnud, et suur osa ettevõtteid teevad madala kvalifikatsiooniga allhanget välisfirmadele. Selline riistvara-firmade inkubaator aitaks kaasa sellele, et Eesti tehnoloogiline tase tõuseks ja riigi ettevõtted saaksid võimaluse rääkida tõsisemalt kaasa ja suunata progressi arvutite valdkonnas.

Milline on riistvara-start-up'ide positsioon, võrreldes kümnete kohalike tarkvara-start-up'idega?

Ma arvan, et need kaks teemat ei konkureeri omavahel, vaid pigem pakuvad teineteisele lisaväärtust. On selge, et pole tarkvara ilma riistvarata ja ka vastupidi. Tänapäeval ei saa luua tarkvara, omamata riistvara-alaseid teadmisi ja kontrolli riistvara üle. Väga selgeks näiteks on siin mitmetuumalised süsteemid, mis on levinud arvutitesse, nutitelefonidesse ja mujale. Kasutamaks uusi võimalusi, peavad programmeerijad uute arvutite ehitusega arvestama ja oma programmi koodi vastavalt sättima.

Rahvusvahelised suurkorporatsioonid nagu Apple ja Samsung tegelevad järjepidevalt oma riistvara arendamisega, see on süsteemne osa nende tootearendusest. Kuidas väiksed Eesti idufirmad neile üksikute projektidega konkurentsi pakkuda suudaksid?

Riistvara, mida loovad Apple ja Samsung on mõeldud multimeedia turule. Kuid ei tohi unustada, et kõik eluvaldkonnad meie ümber on arvuteid täis: autod, meditsiinitehnika, kellad, köögi- ja majapidamistehnika jne. Siin on kindlasti nišše innovatiivseteks rakendusteks. Selleks, et riistvara maailmas teistest ees olla ja pakkuda midagi, mida muu maailm on nõus ostma, on tarvis sidet selle ala teadusega. Arvutitehnika-alane uurimistöö tegeleb teemadega, mis puudutavad mitte tänapäeva arvutimudeleid, vaid tuleviku-arvuteid, mis võiksid saada reaalsuseks mitmete aastate pärast. Siin on palju lahendamata probleeme. Näiteks paljutuumaliste arvutitega seonduv on suuresti lapsekingades valdkond, kus on palju mänguruumi ka tulevikuks.

Riistvara-start-up'idel maailmas on seni olnud keeruline meelitada investoreid endasse investeerima, sest nende jaoks on riistvara olnud seni liiga keeruline valdkond, nad paigutavad oma raha pigem tarkvarasse. Kuidas võiks neid meelitada ka riistvarasse investeerima?

Siin tuleks investeeringud teha etappidena. Kõigepealt välja töötada spetsifikatsioon, siis projekteerimine, lõpuks testimine. Investorid, kes seda tüüpi firmadesse investeerivad, ei peaks kindlasti ootama ülikiiret kasu ja kohest tulemust. Samas, kui selline riistvaraga tegelev start-up on oma niši leidnud, siis tasub investeering end kindlasti mitmekordselt ära.

Riistvara arendamine on oluliselt ajakulukam kui tarvara puhul. Kolmekuulises kiirendiprogrammis on väga raske jõuda prototüübini või veenvate joonisteni, rääkimata valmis tootest. Samas on kolm kuud nii investoritele kui tegijatele optimaalne ajakulu – ebaõnnestumise korral pole liiga palju aega maha visatud. Kas riistvara puhul saab üldse rääkida toimivatest kiirlahendustest, nagu tarkvara puhul kiirendiprogrammides?

Prototüüpide väljatöötamine riistvaras võtab kahtlemata rohkem aega. Teatud kiirlahendustest saab aga rääkida küll. On olemas näiteks kiire prototüüpimise platvormid. Siiski võtab prototüübini jõudmine ka siin rohkem aega kui tarkvara puhul. Samuti ei pruugi kõik riistvaraga seotud uudsed ideed olla nii hõlpsasti platvormil läbiproovitavad. Osa lahendusi tuleb ikka kiibina või trükkplaadina realiseerida ja sellise prototüübi tootmistsükkel võtab paratamatult aega.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.