Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigi suhtlus lonkab kaht jalga
Riik kiirustab tihtipeale oluliste otsustega, vähendades seeläbi oma usaldusväärsust. See jätab mulje, et võimukandjatele meeldib pigem isekeskis otsustada, mitte teisi osapooli kaasata.
Ajaks, mil langes otsus saata Eesti kaitseväelased Aafrikasse missioonile, ei olnud teema üle avalikkuses veel sisuliselt arutletud. Valitsuse suhtlusest jäi mulje, et küll saab ka hiljem missiooni vajadust tõestada. Shoot first, ask questions later.
Detsembris jättis president Toomas Hendrik Ilves välja kuulutamata nn tuhandeeuroste arvete seaduse, mis oleks läinud vastuollu põhiseadusega. Riigikogu pidi seadusemuudatuse uuesti arutleda võtma, sest esimene katse polnud läbinud piisavat analüüsi.
Samas – oleks ju võinud enne arutada ja alles siis kvaliteetse seaduse väljastada.
Pärast tuleb vigade parandus. Läinud aasta oktoobris otsustas valitsus tõsta keskkonnatasude määrasid, kuna aastatega oli majandusolukord oluliselt paranenud. Ettevõtjad pöördusid ootamatu hinnatõusu pärast kohtu poole ning saavutasid võidu. Riik ei olnud ettevõtjatega enne konsulteerinud, kas tööandjad oleksid valmis oodatust suuremate keskkonnatasudega.
Võimukandjate kommunikatsioon otsuste tegemisel jätab soovida, ja selle tulemus on vajadus tegeleda “koristustöödega”, st lappida vigaste otsuste auke. Rahva huvide esindamisõigus ei tähenda iseseisvat otsustamist, vaid usaldust riigi elanike nimel rääkimises ja osapoolte kaasamises.