Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pangaliidu tugevust ette ei tea
Iiri valitsuse nõunik ja endine IMFi asedirektor Donal Donovan, kes on Iirimaad tabanud pangandus- ja kinnisvarakrahhi tagamaid lahanud mullu ilmunud raamatus, leiab, et naiivne on loota mingit väga selget kokkulepet, kuidas euroalal pangaprobleeme edaspidi lahendatakse.
Iiri valitsus garanteeris 2008. aastal kõik oma raskustes pankade varad, kuna euroalal toona mingeid ühiseid lahendusi polnud. See sundis Iirimaad IMFilt ja ELilt abi paluma. Nüüd on euroalal loomisel pangandusliit, mille efektiivsuses me ette kindlad olla ei saa.
Iirimaa puhul kritiseerisite oma raamatus grupis ühtmoodi mõtlemist. Kas sellise grupis mõtlemise pärast peaks muret tundma ka rahaliidus, kus kõik kordavad praegu mantrat, et pangandusliit on kõigi hädade lahendus? Kaks peamist nõrkust euroala arhitektuuris, mis kriisi põhjustasid, olid esiteks tsentraalse pangandusjärelevalve puudumine – iga riik võis ajada oma asja ja meie tegime selles osas väga halba tööd. Teiseks struktuuri ja poliitilise tahte puudumine, et riikide eelarvepositsioonid väga paigast ära ei läheks.
Ma arvan et tsentraalne järelevalve on väga oluline. See sõltub Euroopa Keskpangast ja siin on võtmefiguur Mario Draghi – kas ta on valmis panku pankrotti laskma, kui nad elujõulised ei ole. Ta väidab, et on. Aasta lõpuks saame teada. See on äärmiselt tähtis.
Teine tala on fiskaalleping, eelarve. Iirimaa probleem oli ainult osaliselt pangandusprobleem, meil oli ka tohutu eelarveprobleem, nii nagu ka Hispaanias ja mujal.
Stabiilsus ja kasvupakt, mis oli olemas euro käibeletulekul, kukkus täiesti läbi. Üks oli n-ö tehniline põhjus – sul ei olnud probleemi enne, kui lõpuks tekkis suur defitsiit, nominaalne eelarve defitsiit. Sellistel riikidel nagu Iirimaa ei olnud nominaalset eelarve defitsiiti, kuid oli suur struktuurne defitsiit, mis küündis umbes 10%-le SKPst. Pakt ei öelnud struktuurse defitsiidi kohta midagi ja reeglite järgi oli kõik korras. Ning teine asi – isegi kui riigid ületasid nominaalse defitsiidi normi, siis muudeti Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel reegleid.
Esimese probleemiga, et asju õigesti ei mõõdetud, on tegeldud, sest fiskaallepe on üles ehitatud struktuursele tasakaalule. Kuid struktuurse defitsiidi mõõtmine on keeruline ülesanne. Tuleb vahet teha, mis on ajutised tegurid ja mis on püsivad. 2007 ütles IMF, et defitsiit on 1%. 18 kuud hiljem tulid samad inimesed, mõõtsid ja leidsid, et hoopis 9% SKPst. Põhjus oli selles, et varem eeldati kinnisvarahindade tõusu jätku. Kui need langesid, kukkus kogu eelarve kokku.
Teine reservatsioon – peame ära ootama ja vaatama, millal tekib konfrontatsioon inimeste vahel, kes seda uut arhitektuuri juhivad, ja mõne suure riigi vahel, olgu see siis Itaalia, Prantsusmaa või kes tahes. Et vaadata, kas see, mis juhtus kümnendi alguses, nüüd uuesti ei juhtu.
Pangandusliidu eesmärk pidi olema selge vahe tegemine pankade ja riigi rahanduse vahele, et pangaprobleemid uuesti riikide maksevõimet ohtu ei seaks. Ühtne kriisilahendusmehhanism on jätkuvalt n-ö riigipõhine lahendus. Minu nägemus on, et nn Põhjala riigid ei taha pangaprobleemide puhuks oma maksumaksjatele ette mingeid kohustusi võtta ega lubadusi anda. Ja see kriisilahendusfond, mida nüüd luuakse – 55 miljardit eurot 10 aastaga. Selline summa kasutati panganduskriisi lahendamiseks ära Iirimaal.
Nii räägitaksegi varupuhvri vajadusest, mingi ametliku garantii vajadusest, mis sakslastele tähendaks tõlkes kardetud ülekannete liitu. Saksamaa ei taha sellist lubadust anda, et Saksa maksumaksjad lähevad appi kuskil mujal Euroopas läbi kukkunud pangale. Sellel ei ole poliitilist toetust.
Ma arvan, et tahetakse võimalused lahti jätta. Ühtse kriisilahendusmehhanismi võtmeelemendid on siiski poliitilised otsused. Parlamendile ja komisjonile see ei meeldi. Aga need on naiivsed, kes arvavad, et pangandusliit saab olema kena selge struktuur ja protseduur. Kuidas see tegelikult toimima hakkab, seda alles näeme.
Kas Iiri valitsuse otsus väljuda abipaketist ilma igaks juhuks kokku lepitud täiendava abita oli Teie meelest õige? See on mingil määral riskantne, soovitasime valitsusel igaks juhuks n-ö ennetav abilaen kokku leppida. Kui euroalal tekib uus turbulents, mis võlakirjade intressid üles ajab, oleks parem, kui on olemas odava hinnaga kindlustus. Samas vajanuks see euroala alalise päästefondi (ESM) kreeditoridelt heakskiitu ja valitsus ei tahtnud selliste teemadega nagu 12,5protsendine ettevõtte tulumaks uuesti Saksamaa parlamenti minna. See oli poliitiline otsus.
Teisalt usuvad inimesed siin, et enamik reforme on tulnud välise surve all. Polnuks paha jätkata sama surve all veel mõni aasta. Iirlased tavaliselt teevad asju siis, kui nad peavad. Kui ei pea, siis lükkavad edasi.
Ajakirjaniku ja fotograafi Iirimaa sõidu kulud kattis Euroopa Komisjon.