Tulumaksu ei tohi upitada avaliku sektori preemiad

Tulumaksu laekumise hüppelises kasvus mängivad tõenäoliselt keskset rolli avalikus sektoris makstud preemiad, mille maksmist pole Äripäev kunagi toetanud. Kriisieelsete vanade kommete ja kopsakate, 13. kuupalga mõõtu jõulupreemiate juurde naasmiseks pole mingit tarvidust nüüdki.

Jaanuarikuine jõnks ülespoole on tulumaksu laekumise graafikus olnud läbi aastate, aga nüüd on tegu üllatavalt suure hüppega. Maksuekspert Lasse Lehis viitab lehes samuti, et rekordlaekumise taga on avaliku sektori preemiad ja lisatasud. “Jaanuari laekumine tähendab, et tõus oli detsembris, aga erasektoril on kombeks palgad välja maksta järgmise kuu alguses,” selgitab ta. Lisades, et erasektori “üllatuse” peaksime teada saama veebruaris.

Vahepeal olid külmutatud. Pannes kaks ja kaks kokku tuleb tõdeda, et avalik sektor on naasnud või naasmas aastalõpupreemiate maksmise tava juurde. Enne kriisi oli see üsna sügavalt juurdunud. Vahepealsetel kriisiaastatel, kui palgad avalikus sektoris enamasti külmutati, lõppes mõistagi ka preemiate maksmine. Kas avalik sektor jooksis selle peale laiali? Muidugi mitte. Keegi ei läinud seetõttu ära, et üks võimalik motivatsiooni­element vähemaks jäi. Vastupidi – avalikud ametikohad täideti kriisi ajal märka suurema konkursiga, sest riigi leib võib olla küll õhem, aga see-eest on see pikk.

Nüüd on tänu majanduse edenemisele ja maksude suuremale laekumisele palgafondiga lahedamaks läinud. See ei saa aga olla õigustuseks hakata uuesti avalikus sektoris preemiatega lehvitama. Muidu oleme peagi taas olukorras, kus 13. kuupalk muutub avalikus sektoris justkui võõrandamatuks õiguseks. Mida see kahtlemata ei ole.

Mõistagi ei saa kogu seekordset ano­maalselt kõrget tulumaksulaekumist panna ainult preemiate arvele. Selle juures on mängus muidki tegureid, millele on viidanud ka näiteks rahandusministeerium. Ja isegi preemiat ei maksta kindlasti igal pool ja ühevõrra palju. Ent eeskuju on nakkav ning praeguse suuna jätkudes avaliku sektori preemiate maksmise osakaal ainult kasvab, kui ühiskond sellel ükskõikselt sündida laseb.

Maksumaksjate taskust. Inimlikult on muidugi arusaadav, et raha ei ole kunagi küll ning preemiast ise ära ütlejaid kohtab haruharva. Olgu siis avalikus sektoris või eraettevõttes. Siiski on vahe sees, kus seda preemiat makstakse. Avaliku sektoris kasutusel oleva raha ei tule ju kusagilt mujalt kui maksumaksja taskust. Kui avalik sektor maksab endale preemiat, siis ainult tänu maksumaksjale. Toimida nii aga olukorras, kus enamik ettevõtjaid ei saa seda endale ega oma töötajatele lubada, ei ole juba lihtsalt ilus. Samavõrra on näiteks põhjendamatu olukord, kui palgakasv avalikus sektoris ületaks palgakasvu erasektoris. Palkade kasv on normaalne, aga siin peab vedajaks olema kindlasti erasektor.

Samuti pole põhjust väita, nagu ei oleks avaliku sektori töötaja tunnustamist väärt. Suur osa neist kindlasti on. Tunnustamiseks on aga suur hulk teisi, mitterahalisi võimalusi. Nende kasutamisel –preemia maksmise asemel – tuleb asutuste ja organisatsioonide juhtidel vaid tahtmist üles näidata.