Ettevõtja mõtteviisist tõuseb tulu igaühele

Kord aastas ilmuv Äripäeva dividendide TOP paneb ka majanduskauged inimesed mesilas­perena kihama. Eestimaa rikaste ja ilusate tegemiste kohta huvi rahuldatud, visatakse leht kõrvale ning ohatakse – mina ei saa endale midagi sellist kunagi lubada! Ettevõtjaks kõik inimesed tõesti ei sobigi, kuid enamikul meist on hea tahtmise puhul võimalik oma rahaasju juhtida eduka ettevõtja kombel. Dividendide saamiseks ei pea tingimata looma ettevõtet. Võib ka osta börsil noteeritud, hästi juhitud ja korralikke dividende maksvate firmade aktsiaid. Vaatamata sissetulekute suurusele tuleks jooksvalt vähemalt 10% tuludest säästa ja enda kasuks targalt teenima panna.

Kes on süüdi? Tegelikkus on kahjuks midagi muud. Valitseb mõtteviis, et minu unistuste elu ja praeguse elu lõhe suurenemises on süüdi riik, tööandja, igal juhul keegi teine peale minu enda. Oma töö tõttu olen kokku puutunud eri inimtüüpidega ja lähedalt näinud, kuidas inimesed oma rahaasju korraldavad. Paljud neist väärivad imetlust, kuid kahjuks leidub ka selliseid, kellele jääb üle vaid kaasa tunda.

Majandusliku ebaedu peamisteks põhjusteks on üle jõu elamine, madal erialane kvalifikatsioon ja olematu finantskirjaoskus. Meie seas on inimesi, kes teenivad iga kuu Eesti keskmisest üle viie korra rohkem, kuid ootavad sellest hoolimata pikisilmi palgapäeva, sest krediitkaardivõlg vajab tasumist. Kuidas on see võimalik? Väga lihtne – käid igal nädalal mitu korda klubis, kord kvartalis reisid ja kodus ootab vihane naine poest tellitud valmistoitu! Lühidalt:  kogu teenitud raha ja enamgi veel läheb aktiva asemel passivasse.

Targalt majandama õppimine peab alguse saama juba kodust ja koolist. Aga mida teha, kui kodus ei taheta või ei osata sellega tegeleda, või kui laps satub kooli, kus liitintressi õpetama ­pidav  matemaatikaõpetaja on ühtlasi SMS-laenu klient? Inimene on oma harjumuste ori. Mõistlik on kujundada kasulikud harjumused. Vajame positiivseid innustajaid, edukalt majandavaid inimesi, kelle tegevust teistelegi eeskujuks tuua. Legendaarne investor Seppo Saario on avalikult tunnustanud akadeemik Eino Jutikkalat, kes suri 2006. aastal 99aastasena, pärandades 22 miljonit eurot Soome Teaduste Akadeemiale. Kuidas oli võimalik, et keskmist palka teeninud mees suutis koguda nii suure varanduse? Õige vastus – pidev stabiilset rahavoogu tootvate aktsiate ostmine, distsipliin ja mõistlik tarbimine.

Paljudes ettevõtetes toimuvad aastavestlused töötaja ja juhi vahel. Räägitakse eelmise aasta tulemustest ja uue aasta plaanidest. Arutelu tipneb enamasti töötaja vingumisega palga pärast. Mõistlikum oleks suunata aastavestluste fookus sellele, kuidas nii ettevõtte kui ka eraisiku tasandil targemalt majandada, õppides üksteise ideedest ja kogemustest. Töötaja mõistab siis, et teda kuulatakse, ja juht suudab selgitada, et piim ei tule poest ja raha maksudest ning palga suurendamiseks tuleb üheskoos lisandväärtust luua.

Hea peremees. Tark majandamine eeldab omanik olemist ja efektiivset kapitali juhtimist. Hea peremees ei kurna ühe aasta rekordsaagi nimel oma põldu välja, vaid tegutseb pikaajalise stabiilse heaolu nimel. Inimene, kelle ainukeseks sissetulekuallikaks on palk, ei hakka aga kunagi mõtlema nagu üks hea ettevõtja.

On tervitatav, et üha enam erasektori firmasid üritab boonussüsteemide kaudu muuta suuremat osa oma töötajatest firma osanikeks. See protsess oleks veelgi mõjusam, kui riigi maksupoliitika niisugust motivatsioonipaketti rohkem toetaks.

Tark majandamine tähendab ka riigifirmades töötavate inimeste omanikeks muutmist ja mingi osa ettevõtte aktsiate noteerimist börsil. Oma töötajatele võiks igal aastal mingi osa kasumi arvel emiteerida ettevõtte eelisaktsiaid, mis annaks õiguse kõrgemale dividendile.  Mida rohkem on inimesi, kes isiklike finantsasjade juhtimisega hästi hakkama saavad, seda suurem on tõenäosus, et riigitüüri juhtimise juurde satuvad isikud, kelle heaperemehelike majandusotsuste üle võime uhked olla.