Meeldiva vanaduse eest vastutab eelkõige inimene ise

Äripäeva meelest vastutab oma turvalise ja meeldiva vanaduspõlve eest esimeses järjekorras inimene ise, kes peaks alates täiskasvanuks saamisest kõigis eluetappides sellesse panustama. Praegune noor peaks lähtuma eeldusest, et riigipensioni tema vanaduses tõenäoliselt enam ei eksisteeri – või kui eksisteeribki, siis on see väga pisike. Mõiste “pensioni­iga” vajub lähematel aastakümnetel tõenäoliselt samuti ajalukku – pigem on loomulik töötada surmani. Iseasi, kas just valitud erialal ja koormusega, mis on jõukohane noorele või keskealisele.

“Pensionieani” jõudmine peaks tähendama näiteks osaajaga tööd ja vajadusel ümberprofileerumist nn elukestva õppe vormis. Pensionile minek praeguses mõistes ei peaks olema mitte reegel, vaid erand, mille rakendumiseks on mõjuvad põhjused. Tervis on ­Eesti arengu ja iga üksikisiku arengu võtmeküsimus, selles on toimetus presidendiga täiesti ühel nõul. See, mida praegu on kombeks tervishoiuks nimetada, on tõepoolest ikka ravi, mille maksab kinni haigekassa, st meie ise elu jooksul makstud maksudega.

Mitte finiš, vaid muutus. Pensioniea kättejõudmine ei peaks olema mitte finišijoon, mille poole püüelda, vaid kas mõttelise joone ületamine rahulikuma töötempo valimise näol või joone ületamise teadlik edasilükkamine. Viimane on kasulik juba praegu. Meie börsitoimetuse juht Raivo Sormunen on viidanud, et iga kuu pensioni edasilükkamist suurendab pensioni 0,9 protsendi võrra. Kui võtta aluseks keskmine 316eurone vanaduspension, tähendaks pensioni edasilükkamine kahe aasta võrra 68eurost pensionilisa.

Tervis on meeldiva vanaduse pant. Presidendi ette pandud Rootsi eeskuju on üks võimalik tee muuta tööandjale pensionäri palkamine atraktiivsemaks. Tööandjal oleks rohkem kasu küll sotsiaalmaksu- kui tulumaksu vähendusest, ent arutamist väärt ideed on mõlemad maksuleevendused. Laiemas plaanis on aga hulga suurem probleem riigieelarve paindumatus: fikseeritud kulude, st sotsiaalkulude osakaal on riigieelarves praegu juba kolmveerand. Rahandusministeeriumi ennustuse järgi on see suurenemas. Seetõttu tuleb tõsiselt võtta Ilvese soovitust nn tervishoiuraha tarvitada eelkõige hädade ennetamiseks, mitte nende ravi kinnimaksmiseks. Siingi lasub suurem osa vastutust inimese enda, mitte niivõrd riigi või tööandja õlgadel. Tervis on meeldiva vanaduse pant ning põhimõttelised valikud langetab siin eelkõige üksikisik.

Pensionäride senisest enamast töölerakendamisest on võita nii praegustel pensionäridel endil, riigil kui ka tööandjatel. Vanemaealiste laialdasem töölesuunamine loob tasakaalu tööjõuturul ning leevendab tööjõupuudust mõnes sektoris – mitte küll kõigis. Pensionäri palkamine klienditeenindajaks võimaldab tööandjal jõuda eakama kliendini, pensionärile endale aga kulub pensioni­lisa ära nii või teisiti. Pikaajalises plaanis saab otsustavaks inimese valmidus investeerida oma vanaduspõlve – olgu siis laste, säästude või investeeringutega. Tervise eest hoolitsemisega terve elu jooksul aga eelkõige.