Puhkepäev. Pusle kokkupanek 50 aastat hiljem

“Philomena” on südamlik tõsielulisel ainesel põhinev lugu sellest, kuidas põrkuvad kaks üsna erinevat maailma. Ühes elab ajakirjanik Martin Sixsmith, kes tahab kirjutada raamatut Venemaa ajaloost; teises 60ndates meditsiiniõde Philomena, kes loeb andunult romantilisi naisteromaane.

50 aastat hoitud saladus. Ajakirjanikud puutuvad oma karjääri jooksul kokku väga erinevate maailmade ja lugudega. mitte kõik neist ei jää ajakirjanikele meelde, kuid mõned neist lähevad siiski hinge ja hakkavad elama justkui oma elu. Martin leiab sellise loo, kohtudes Philomenaga, kes on oma hinges juba viimased 50 aastat hoidnud saladust, et tal on poeg, kes temalt julmalt ära võeti. Philomena otsustab oma loo ära rääkida, Martin otsustab selle kirja panna.

Ma usun, et kõik ajakirjanikud leiavad sealt nii mõnegi olukorra, millega nad suudavad samastuda – kes on teinud mõnele allikale liiga intelligentset nalja (mis muudab olukorra piinlikuks) või salamisi rõõmustanud, kui inimene tunnistab intervjuus midagi eriti dramaatilist (sest lugu läheb sellest ju paremaks). Aga mis veelgi olulisem – Martin on maailmaparandaja, kes otsustavatel hetkedel püüab astuda välja nende heaks, kes end ise kaitsta ei suuda (või ei taha).

Võitlus ülekohtu eest. Kuigi ta on esialgu teema suhtes skeptiline, sest kollased kõmulood pole ju tema teema, mõistab ta üsna kiiresti, et Philomena lugu ei ole ainult Philomena lugu, vaid sellel on laiem ühiskondlik mõõde.

Ja ta vihastab, sest kuigi ajakirjanikud on mõnikord tõesti ülbed, läheb suurem osa meist närvi, kui me näeme ülekohut nõrgemate üle ja meile ei meeldi võim, kes oma positsiooni kurjasti ära kasutab.

“Philomena” kandideeris neljale Oscarile, kuid ei saanud kahjuks ühtegi. Sellest hoolimata soovitan filmi kindlasti vaadata.

 

“Philomena”

Lavastaja: Stephen FrearsOsatäitjad: Judi Dench, Steve Coogan, Sophie Kennedy Clark, Mare Winningham jptKinodes alates: 28.02