Hobi. Meelerahu

Amserv Grupi juhatuse esimees Raivo Kütt rääkis, et tegi karatega algust pea 35 aastat tagasi ning sellest ajast peale on ala osa tema elust. “Kui esimesel kümnel aastal oli tegemist puhtalt sportliku tasandiga, siis hiljem lisandusid juba tõsisemalt erinevad enesekaitseliigid relvadega,” rääkis Kütt. Viimased 14 aastat on Kütt olnud Eesti Karate Föderatsiooni president, omal ajal alustas ta treeningutega Lembit Kolgi käe all.

Zen-filosoofia ning kung fu rajaja. Küti sõnul on karate ajaloost rääkides tavaks alustada looga munk Bodhidharmast – zen-filosoofia rajajast, kes rändas umbes aastal 525 pKr jalgsi Indiast Hiinasse. “Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolini templisse, kus ta arendas välja liikumisharjutused, millest sai alguse Hiina chuang-fa,” jätkas Kütt.

Karate arengus on chuang-fa’l olnud keskne positsioon – Bodhidharma õpetas enda ümber kogunenud munkadele füüsilisi harjutusi, kuna nood ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäevaseid zen-harjutusi. “Ta õpetas neile harjutuste kompleksi nimega shih pa lo han sho – “Lo Hani 18 kätt”. Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi Hiina chuang-fa algvormiks ning seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fu’ks või wu shu’ks. Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Siiski on neis märgata võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi,” rääkis Kütt.

Karate ajalugu lähemalt uurides selgub, et Okinawa saarele jõudis chuang-fa ühes Hiina väljarändajatega. Okinawal harrastati ka relvata võitluskunsti nimega tode. Paljude Jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, mille peasaar on Okinawa. Tode ühinemisest Hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.

On teada, et 1609. aastal vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval saare elanikel omada relva.

Relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule suure tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi, nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudo’ks.

1950. aastate lõpul levis karate Euroopasse, 1960ndatel läksid paljud Jaapani meistrid Euroopasse ja Ameerikasse ning karate sai tuntuks üle maailma.

Meil 1970. aastatel keelatud ala. Kütt lausus, et Eesti karate algusaastaks loetakse 1969. aastat. “Samas oli 1970ndatel karatega tegelemine pehmelt öeldes keeruline, sest nõukogude võim kuulutas karate mittesoovitatavaks spordialaks,” muigas Kütt ning lisas, et karate muudeti seaduslikuks alles 1979. aastal.

Kütt jutustas, et tema sinasõprus karatega sai alguse keskkoolis. “Tollal oligi vaid kaks n-ö eksootilist ala – karate ja judo. Karate stiilidest ei teatud tollal midagi, need tulid alles hiljem, koos raudse eesriide langemisega,” märkis ta. “Loomulikult paelus see ala paljusid. Kes esimese treening­aasta vastu pidas, see tavaliselt ka selle ala juurde jäi,” meenutas Kütt.

Paneb perfektsust hindama. Eestis võib Küti sõnul karate isaks ja maaletoojaks pidada Rein Siimu. Kütt rääkis, et kõikide idamaiste võitluskunstide selgeim ühine tunnus on soov pidevalt areneda, püüdlus saavutada hingeline ja eetiline perfektsus. “Karate puhul pole tegemist mitte vaid võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Olulisel kohal karate filosoofilises lähenemises on zen-budismi õpetustel, budoalana on ta mõjutatud konfutsianismist,” rääkis Kütt.

Kui võrrelda karated judoga, on suurim erisus Küti sõnul asjaolu, et karate on eelkõige klassikaline käsitsivõitluse ala, kasutatakse käe- ja jalalööke, judo aga keskendub heidetele ja kinnihoidmistele.

Kütt on alates 2002. aastast Maailma Karate Föderatsiooni (WKF) poolt omistatud musta vöö 4. dan omanik.

Karate õpetab Küti hinnangul esmalt ja peamiselt enesega toimetulekut, sisemist rahu ja tasakaalu. “Selle ala eelis on ka võimalus tegeleda sellega kõrge eani,” märkis ta.

Karate juurde TSIKi päevil

Tallinna Lennujaamas tegutseva Estonian Expo Centre’i tegevjuhi ning juhatuse liikme Kaido Randalu teed ristusid karatega Tallinna Spordiinternaatkooli päevil aastal 1975. Ta tundis siis, et tema toonane armastus – riistvõimlemine –, hakkas end ammendama. “Karate muutus hobist kiiresti minu elustiiliks ja põhiliseks spordialaks. Edasi tulid must vöö, koondis, rahvusvahelised võistlused ja treenerina tegutsemise aastad. Põhimõtteliselt oli karatega seonduv kuni 1995. aastani pere järel kõige põhilisem osa minu elust,” meenutas Randalu.Randalu on Eesti Karate Föderatsiooni aseesimees ja juhatuse liige, samuti idamaiste võitluskunstide liidu liige.

Kaaslane ja õpetaja. Karate on ala, mis pole oma olemuselt ja filosoofialt mitte ­ainult spordiala, vaid pigem elustiil. “Midagi, millega võib tegeleda kuni elu lõpuni. Ta võib olla saatjaks kogu sinu isikliku teekonna. Õppides kõike enda ümber ja läbi selle ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiustades on ta hea kaaslane nii õnnelikel kui ka raskematel elu etappidel,” sõnas Randalu. See on karate juures tema hinnangul väga tähtis ega tule nii kiiresti kui füüsiline vorm ja võistlustulemused. “See on terve elu kestev protsess, ega asjata ei nimetata karated elu hobiks ja targaks saatjaks,” lisas ta.

Trennisaal teeb vaid rõõmsamaks. Tänu karate võistlussportlase karjäärile sai Randalu omal ajal võimaluse reisida märksa enam, kui see NLis muidu võimalik oleks olnud.“Praegu on see kõik mulle eelkõige füüsiline ja vaimne vorm ning sõbrad, kellega oleme kokku kasvanud,” tõdes Randalu. “Kui lähed saali ja sul on mured või probleemid, siis tuled sealt ära kindlalt ilma nendeta, rõõmsas ja lootusrikkas tujus. Kui lähed saali aga heas tujus, tuled sealt ülivärske ja veel rõõmsamana. Karatesaali saad jätta kõik mured ja olla ainult iseendaga.”

Vaimset treeningut rohkem. Võistlustel Randalu enam aktiivselt ei osale, kuid oma taset hindab ta heaks. Pidevalt treenides arenevad nii füüsiline kui ka vaimne vastupidavus. “Nädalas käin trennis neli-viis korda, kuid pean tunnistama, et vaimset treeningut tuleb ette 24/7.”Et karate tähendab jaapani keeles tühja kätt, oskab Randalu karatele tehtavaid kulutusi hinnata üksnes samavõrd, kui kalliks keegi oma aega hindab. “Paljastele jalgade, käte ja vaimu liigutamiseks pole vaja teha materiaalseid kulutusi. Kui jutt käib aga sportlikust karatest, on algajal vaja teha kulutusi varustusele – kimono ja kaitsmed, sellest on alguseks küll. Tulunumber on hiljem aga hindamatu!”

 

Eestis tegutseb mitu karateklubi

Karateklubi Falco asub Tartus ja on Eestis üks suuremaid. Võistluskarate klubis saab tegeleda karatega nii tippsportlase kui ka harrastaja tasemel.www.karateklubi.ee

Spordiklubi EDU-DO on võistluskarate klubi, asub Tallinnas. Klubi korraldab igal tasandil karatetreeninguid, õppida saab ka ühte vanimat stiili karate-do-shotokan’it.www.edu-do.ee

Klubi Eesti Karate-Do Shotokai MTÜ tegutseb Tallinnas, Harku vallas, Tartus ning Otepääl. EKDSi filosoofia lähtub põhimõttest, et areng ja karate praktiseerimine on olulisemad kui majanduslikud või mis iganes muud kaalutlused, mispärast on KDS mittetulundusühing, millel ei ole palgalisi töötajaid.www.ekds.ee

Karateklubi Zen tegutseb Pärnus ja Pärnumaal. Põhieesmärk on shotokan karate-do kui võitluskunsti ja spordi harrastamine, vaimse ja füüsilise tasakaalu saavutamine ja enesekaitse oskuste arendamine läbi karatetreeningute.www.zenkarate.ee

Karateklubi, tegutseb Võrus. Wado-ryu karate ja sportliku karate treeningud, üks vanimaid karateklubisid Eestiswww.budokai.ee