Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Me kõik oleme Iasonid
Rahvusooper Estonia on välja tulnud imelise tantsulavastusega, mille juured on antiikmütoloogias. “Medea” ei ole oma algupäralt tänapäevane lugu, kuid lavastaja Gianluca Schiavoni (Itaalia) on selle tänapäevaseks teinud.
Eelkõige on kaasaegne eile maailma esiettekandeni jõudnud balleti tantsukeel. See on põnev ja detailitihe ning seda jälgida oleks põnev ka pelgalt vaid tantsumeisterlikkuse aspektist. “Medeal” on lisaks aga ka sisu, mis köidab.
Kuldvillaku omanik Medea on uhke kuninganna, kelle südant ei ole keegi veel suutnud vallutada. Ka kartmatul Iasonil läheb see korda vaid tänu valedele eesmärkidele, mis teda tagant kihutavad. Iason ei ole tulnud Medead leidma, tema ihkab hoopis kuldvillakut ja Medea võrgutamine on selle hind.
Medea, kes seejärel hirmsaid tegusid korda saadab ning armastuse ettekäändel ka mõrva ees ei kohku, on lihtsameelse naise võrdkuju, kes on langenud meeste pidamata lubaduste ohvriks. Kuna ta ise on reetur, ei ole tal kelleltki tuge otsida. Ta on silmitsi iseenda emotsioonidega ning peab oma tunnetemöllule kuidagi kanali leidma.
Kui kõrvutada Medea ja Iasoni lugu sellega, mis meie ümber igapäevaselt toimub, siis jääb mulje, et antiikajaga võrreldes pole inimese emotsionaalse hakkamasaamise mõttes suurt muutunud. Keegi ei ole rauast ega lõpuni murdumatu ja keegi ei suuda olla ka lõpuni eetiline.
“Iasonid oleme kõik – sina ja mina,” märgib “Medea” koreograaf lavastuse kavalehel, “anname rohkem lubadusi, kui pidada suudame, ega oska näha oma südames tõeliselt olulist, sest meid pimestab võim, raha, seks – igavene kuldvillak. Teeme kõik selleks, et neid asju saavutada, mõistmata, et elame ebaküpset elu.”
Mõtlemisainet sain “Medea” loost küll. Elamuse tehniliselt väga hea tantsutrupi koostööst samuti.