Eurovalimiste ootuses köeb rahvuslik rehepeks

Valimisteemadele ja -tulemustele annab enamasti näo peamise konflikti defineerimine ja sellest tulenevalt ühiskonna lõhestamine. Juba paarkümmend aastat on selliseks konfliktiks olnud rahvusküsimus. Enamasti suudab Edgar Savisaar ja Keskerakond enne valimisi lagedale tulla mõne uudisega, mis seab nad justkui venelaste poolele ja konflikti Eesti ühiskonnaga. Ning enamasti korjab mõni teine erakond (varem Reformierakond, aga mitmel viimasel valimisel IRL) pakutava võimaluse üles ja lööb palli mängus lahti. Vaidluste territoorium on defineeritud ja kogu valimiste aja jauratakse selle ümber, kas Savisaar võttis Venemaalt raha, kui palju ta sellest sulas pidi saama ja millise madratsi all ta seda hoiab. Sellisest konfliktist on võita mõlemal osapoolel. Kui valimised läbi, vaatame jälle üksteisele üllatunult otsa ja avastame, et Savisaar korjas suurima häältesaagi. Ning vastaspool pani samuti kenakese toetuse kotti.

Plaan läks vett vedama. Sellise rahvusküsimusel baseeruva põhikonflikti suurim mure on aga see, et üldjuhul sotsiaalmajanduslikud küsimused valimisteemadena eriti kõlama ei jää. Ei arutata selgeks neid küsimusi, millest tegelikult sõltub meie majanduse areng ja inimeste heaolu. Ning kui need teemad üldse inimesteni jõuavad, siis mingis veidras “Kodukulud alla!” stiilis loosunglikus soustis. Võiks isegi väita, et praeguse Eesti ühiskonna stagnatsiooni üheks oluliseks põhjuseks on see, et valimiste ajal ei arutata läbi mitte sotsiaalküsimusi ja majandusteemasid, vaid tegeletakse rahvusliku rehepeksuga, millest kellelegi tolku ei ole ja võitja on ette teada.

Ka neil europarlamendi valimistel üritati analoogset stsenaariumi käiku lasta. Ukraina küsimuses valis Edgar Savisaar harjumuspäraselt Venemaa toetamise suuna ning produtseeris avalduse, mis oleks pidanud kogu Eesti ühiskonna tagajalgadele ajama. Järjekordne rahvuskonflikt oleks pidanud veerema selleni, et Keskerakond oleks saanud vähemalt kaks kohta europarlamendis, millest ühe oleks endale broneerinud vene rahvusest kodanik. Eesti “natsionalistid” oleks samuti saanud hambaid teritada ja toetust koguda. Alati töötav plaan läks aga vett vedama. Edgar Savisaare avaldus ajas tagajalgadele üksnes tema erakonnakaaslase Olga Sõtniku, kes kübarat kergitas ja Keskerakonna põhivooluga hüvasti jättis. Eks see avaldus tekitas väikese tormi ka Eesti poliitilises konnatiigis, kuid suurt konflikti ei tekkinud, sest uue valitsuse paikasättimise konarlik ja kümnete miljonite dollaritega sillutatud teekond on saanud õigustatult kogu rambivalguse.

Võimatu missioon. Nendel europarlamendi valimistel on reaalne võimalus, et tuleb sisulisem valimiskampaania, mille keskmeks on sotsiaalmajanduslikud teemad. Peamise fooni kampaaniale loob uue valitsuse töölehakkamine, selle tegutsemispõhimõtted, ministrite persoonid ja peaministri nooruslik profiil. On selge, et sotsiaaldemokraatide kaasamine valitsusse muudab selle poliitikat inimkesksemaks ja sotsiaalsemaks. Samuti kujuneb tõsiseks väljakutseks suurenevatele sotsiaalkulutustele katteallikate leidmine, sest esimest korda üle pika aja võib Eesti majanduskasv selle aasta esimeses kvartalis olla negatiivne. Vaatame huviga, kuidas selle loogiliselt võttes võimatu missiooniga hakkama saadakse.

Võib ennustada, et europarlamendi valimisteemadeks saavad majanduskasvu küsimused, mille eestkõnelejaks kujuneb Reformierakond, ja sotsiaalküsimused, mille seljas ratsutavad sotsiaaldemokraadid. Võib ka ennustada, et ilmselt Euroopast nende valimiste kontekstis liiga palju ei räägita, aga pole hullu – küll see Euroopa ka ilma selleta hakkama saab. Tähtis on aga see, et rahvusküsimused ei saa valimiste peamiseks konfliktiks, vaid keskendutakse olulisematele teemadele, millest ka meie ühiskonnale kasu võiks olla.

Vaatame siis aga huviga saabuvaid valimisi ning hoiame pöialt, et meie ühiskond on juba piisavalt täiskasvanud selleks, et mitte Venemaa punasest rätikust pöördesse minna.

Ning ei viitsiks valimiste ajal liiga palju arutada selle üle, kas Jeesuse ea ületanud peaminister on liiga noor või mitte. Peaministri ristilöömiseks peaks olema ikka vähe tõsisem argument kui isikukoodi algusnumbrid.