Paneme tööjõumaksud robotite õlgadele

Hiljutisel Palgafoorumil pakuti näiteks välja idee, et piltlikult öeldes võiksid töötajate asemel tööjõumakse maksta hoopis robotid. Seega võiks olla maks määratud näiteks pakiautomaatidele, mis on meie igapäevast elu märksa lihtsamaks muutnud ning asendanud postiljonide töö. Põhjus on lihtne – mida aeg edasi, seda enam teevad inimeste eest ära töö robotid, keerukamad ja lihtsamad aparaadid ja masinad.

Praegu saab ettevõtja, kes kasutab sadat pakiautomaati, kõik hooldusarved kuludesse panna. Seevastu tema konkurent, kel on tööl sada kullerit, on koormatud ränga käibe-, sotsiaal- ja tulumaksukohustusega. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt oleks ­ammu aeg inimest asendavaid masinaid maksustada, alustuseks vähemalt sotsiaalmaksuga (33% masina genereeritud käibest) või osaga sellest.

Nõuab eelnevat analüüsi. Mõistagi ei saaks sellist korda rakendada üleöö ja ülepea­kaela. See eeldab nii põhjalikku analüüsi kui ka n-ö masinamaksu määrade väljatöötamist. On aga selge, et igasuguseid meie elu lihtsustavaid roboteid nii ettevõtluses kui ka igapäeva­elus tuleb aina juurde. Samuti on nende üle arvepidamine suhteliselt lihte, kindlasti mitte keerulisem kui töötajate registreerimine. Samal ajal jääb inimtöökäsi kogu aeg vähemaks ning üha enam killustub ka inimeste tööaeg erinevate ettevõtmiste vahel. Ning mida aeg edasi, seda enam selline tendents ühiskonnas levib, mistõttu inimtööjõu ja selle maksustamise administreerimine muutub üha keerukamaks. Nii polegi midagi võimatut ja ületamatut selles, et robotid ja masinad hakkaksid inimeste asemel makse maksma, sest neid on lihtsam kokku arvutada.

Käsitsitöö juurde ei naasta. Miinuseks võib olla see, et kulude kokkuhoiuks ei hakata enam nii palju aparaate või masinaid soetama. Teisalt paneb aga konkurents siin asjad paika. Kui teenindus muutub ebamugavaks, valib klient teise kaupluse või panga, kus kassa­aparaatide või rahaautomaatidega ei koonerdata. Tööstuses ei ole samuti karta, et ettevõtjad teeksid vähikäiku ning asendaksid näiteks saeraami saja saemehega.

Selletaolise maksusüsteemi sisseseadmisega pälviks Eesti kahtlemata kogu maailmas tähelepanu. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on aga enese nähtavaks tegemist raske ülehinnata. See on väga oluline nii potentsiaalsete investorite kui ka üha enam kõneks oleva välistööjõu jaoks. Sisuliselt võiks Eesti muutuda riigiks, kus tööjõumakse ei ole. Praegu on peamiselt just nende kõrge tase ettevõtjatel hambus, kui maksudest Eestis juttu tuleb.

Kui praegu tähendab palga tõstmine või kallimate töökohtade loomine – kuhu odava tööjõuga riigi mainest vabaneda sooviv Eestis ju igati püüdleb – kohe ettevõtjale ka suurema maksukoormuse kaela. Robotite maksustamise puhul võiks see loogika olla vastu­pidine. Ehk mida uuenduslikum on tehnoloogia, seda vähem peaks proportsionaalselt ka maksu tasuma. See looks ühtlasi lisahoova innovatsiooni ja arengu toetamiseks ettevõtluses ja ühiskonnas tervikuna.