Mis saab Eestist paariariigi Venemaa lähima naabrina

Putini Venemaa 1. märtsi otsus vägede võimaliku sisseviimise kohta Ukrainasse mõjutab Eesti majanduse väljavaateid otse ja negatiivselt. Veel kuu aega tagasi oli majandusanalüütikute konsensus Eesti jaoks mõõdukalt optimistlik, arvestasime, et nii tänavu kui ka järgmistel aastatel võiks Eesti SKP kasvada üle 3%. Praegu tundub ka nullkasv juba optimistliku stsenaariumina.

On tõenäoline, et Krimmi kriis eskaleerub külmaks sõjaks Lääne ja Venemaa vahel. Piltlikult ümbritseb Venemaa end müüriga, mida ühendab välismaailmaga üksnes nafta ja gaasi väljaviimise toru. Erinevalt eelmisest külmast sõjast peaks Eesti seekord jääma valgesse tsooni. Samas on selge, et elu paariariigi kõrval pole meilegi meelakkumine.

Uue külma sõja piirides saame vaadata minu meelest vaid väga halba ja lihtsalt halba prognoosi. Olgu need stsenaariumid A ja B. Positiivsed stsenaariumid tähistan aga C ja D.

 A, “väga halb”, tõenäosus 20%. Kui lääs kehtestab rakendunud kosmeetiliste sanktsioonide kõrval Venemaa suhtes ka sisulised sanktsioonid ning Venemaa vastab sümmeetriliste meetmetega, siis oleks hind Eesti majandusele kohene ja ränk. Mõistagi olemegi valmis maksma mis tahes hinda, et mitte olla ühel päeval tagasi N Liidus.

Venemaa on Eesti otsene kaubanduspartner, me kasutame ohtralt Vene gaasi, me oleme üks suuremaid transiidisõlmi, meil käib üha rohkem venelastest turiste. Kujutame ette, mis juhtub, kui näiteks vastuseks NATO sõjaväebaasi loomisele Eesti pinnale Venemaa need kraanid päevapealt kinni keerab? Lisaks ebamugavusele, et gaasipliidiomanikud ei saa enam sooja toitu, järgneb majanduslangus, mille kõrval 2009. aasta kärped, tööpuuduse kasv ja palgavähendused tunduksid lapsemänguna.

Pakun, et meie SKP väheneks kiiresti kolmandiku võrra ning jääks sellele tasemele pikkadeks aastateks vinduma. Tasuks makstud hinna eest oleksime A-stsenaariumi puhul tõhusalt kindlustatud otsese sõjalise agressiooni ja tagasi Nõu­kogude Liitu sattumise eest. Igal juhul tuleb riigil, ettevõtetel ja inimestel kohaneda järsult karmistunud tingimustega.

B, “lihtsalt halb”, tõenäosus 30%. Kuigi Eesti koos Läti, Leedu ja Poolaga on julgeoleku huvides valmis selliseid ohvreid tooma, siis pole Lääne tõsised majandussanktsioonid kuigi tõenäolised. Saksamaa ja Soome kasutavad poliitilises kõnepruugis küll sama retoorikat mis meiegi, kuid ohvreid tooma valmis ei ole. See suurendab riski, et Venemaa võib päeval X oma vägedega üle Narva jõe tulla. Teiselt poolt poleks ohtu, et gaasikraanid ja elekter keeratakse kinni ning Tallinn jääb Vene turistidest tühjaks.

Kõige tõenäolisemalt käivitubki külma sõja pehmem vorm, kus läänemaailm püüab isoleerida Venemaad globaalsetest geopoliitilistest mängudest, kuid katsub samal ajal säilitada majanduskontaktid. Eesti jääks sel juhul ebameeldivalt paariariigi vahetuks naabriks. Saame näha kasvavaid järjekordi piiripunktides, bürokraatlikke tollitakistusi kaupade veos, aktiivsust nn kaasmaalaste kaitse propagandas ja igasuguseid muid külma sõjaga kaasnevaid ebameeldivusi. Ostujõu langus Venemaal ja rubla nõrkus vähendab meie eksporti nii otse Venemaale kui ka Soome, kes on idanaabrist kriitiliselt sõltuv.

Ma arvan, et oskuslikult kohanedes võiks Eesti paremal juhul säilitada praeguse 70% SKP per capita Euroopa keskmisest, kuid mitte rohkem.

C, status quo, tõenäosus 40%. Putin võib vastutasuks Krimmi vallutamise tunnustamise (vähemalt de facto) eest näiteks aktsepteerida praegust Ukraina valitsust, teha USA-le järeleandmisi Süürias ja pehmendada sõjakat retoorikat. Vastastikune näpuvibutamine jätkuks veel mõnda aega, aga aasta pärast oleks asjad unustatud, nagu juhtus pärast Gruusia sõda. Sellisel juhul Eesti majandusele otseseid järelmeid kriisist ei ole. Elu läheks endist viisi edasi.

D, happy end, tõenäosus 10%. Kuigi praegu toetab 70% Venemaa elanikkonnast Putinit ning on eufoorias suurriiklikust patriotismist, ei pruugi see nii jääda. Ei tahaks välistada, et ühel päeval tabab ka Putinit Janukovõtši saatus ning Venemaa muutub tavaliseks demokraatlikuks riigiks. Selles stsenaariumi puhul võiks Eesti julgelt 20% oma SKP-le juurde liita.