Uustulnuk õpetab rikkaks saama

Kuigi mitmed nimekad investorid on viimastel aastatel Tallinna börsilt lahkunud, siis Roosaare seda teha ei kavatse. Tallinna börsi eelistab ta seetõttu, et see olevat kõige kodusem, lähedasem, odavam ja läbipaistvam. Lisaks meeldib talle, et Tallinnas on aktsionäride nimekiri avalik ja erinevalt USA börsist annab Baltikumi turu väiksus investorile eeliseid.

"Ma ei ole väga ahne ja olen rahul kui tootlus on 10-12% aastas," räägib Roosaare.  Tallinna Vee või Olympicu aktsiat saab investori sõnul võrrelda hoiusega. "Hakkasin nüüd õnneks õigel ajal ostma ka, nii et juba puhas dividenditootlus on 10%. Kui veidi juurde kasvab, siis seda parem," tunnistab ta. Roosaare arvates on üldine veidi negatiivne foon isegi hea, sest investorid tahavadki turule tulla just siis kui teised lähevad ära. Ka väike valik on mõneti kasulik, sest siis ei pea palju tööd tegema, tunnistab investor.

Viieteist aastase investeerimiskogemusega Roosaare on tänaseks oma investeeringud jaganud kolmeks. Ühe osa rahast paigutab ta dividendiaktsiatesse, teise laenuandmisse ja kolmanda kinnisvarainvesteeringutesse. Hiljuti asus ta ka täiskasvanutele ja kooliõpilastele õpetusi jagama, kuidas finantsilist vabadust saavutada. Ta on kirjutanud ka raamatu "Rikkaks saamise õpik".

Esimese reaalse tehingu börsil tegi väikeinvestor 1999. aastal, mil börsile tuli Eesti Telekom. Enne seda oli teismeline Roosaare ettevõtja, kes müüs Elvas väikeses putkas Snickersit. Sealt teenitud ja isalt juurde laenatud raha eest ostiski ta 217 Eesti Telekomi aktsiat. "Esimene tehing läks hästi ja siis mõtlesin, et miks üldse Snickersit müüa, kui saab panna 15 000 krooni aktsiatesse sisse ja võtta 20 000 välja," meenutab Roosaare. Esimene ost andis noorele mehele niipalju indu, et investeerimispisikut ei röövinud isegi hilisemad kaotused, mis tuli liiga ulja tegutsemise eest vastu võtta.

EBSis veedetud tudengiaastate ajal sattus Roosaare USAsse raamatuid müüma. Seal nähtu andis tugeva tõuke edaspidiseks investorikarjääriks. "Nägin suve jooksul paari-kolme tuhandet inimest, kelle majanduslik olukord oli seinast-seina. Taipasin üsna pea, et need, kes kõige rohkem töötasid, olid kõige õnnetumad ja hoolimata 2-3 töökohast ka kõige vaesemad," meenutab Roosaare taipamist, et korrelatsioon töökohtade ja sissetuleku vahel puudus.

Tööelu alguses soovis Roosaare töötada investeerimisettevõttes kas portfellihalduri või analüütikuna, aga mõistis enda sõnul üsna kiiresti, et tegelikult on palju parem oma portfelli hallata, sest siis on rohkem vaba aega. "Nüüd ma käingi koolides lastele rääkimas, miks hakata investoriks," naerab ta.  Liiati saab Roosaare sõnul igast eestlasest investor juba pensioniraha kogumise kaudu.

Kui alguses oli Roosaare vaid aktsiainvestor, siis viimastel aastatel on ta liikunud ka teistesse varaklassidesse. Täna üritab ta investeeringud hajutada kolme varaklassi vahel, et kolmandik varast oleks aktsiates ja dividendiaktsiates, teine kolmandik välja antud laenudes ja ülejäänu üürikinnisvaras.

"Kui varem olin väga kasvule orienteeritud, siis nüüd olen järjest enam rahavoole orienteeritud. Plaaningi ehitada investeeringud üles niimoodi, et mul on eraisiku portfell dividendiaktsiatest ja ülejäänud varad on ettevõttel," räägib investor, kelle sõnul pole Eestis väga mõtet laenudesse või üürikinnisvarasse eraisikuna  investeerida.

Viieteist aastase investeerimisajaloo jooksul on investor kogenud mitmeid õppetunde.  Viimase aktsiaturgude kriisi ajal vaatas ta 2008. aasta sügisel, et hinnad on nii palju kukkunud ja hakkas aktsiaid juurde ostma. "Õppetund oli aga see, et kui hind tundub juba jaburalt odav, siis tegelikult võib veel odavamaks minna," tõdeb ta täna.

Roosaarel on eredalt meeles olukord, kus tal oli portfelli veidi üle miljoni krooni sisse pandud, millest aga umbes pool oli miinuses. Toona vaatas ta vanematel külas olles telekast saadet kasiinosõltlastest, kus üks noormees oli nädalvahetusega 30 000 krooni maha mänginud. "Mõtlesime, et õudne, on ikka rumalad inimesed," meenutab investor. Seejärel läks ta teise tuppa, võttis arvuti lahti ja avastas, et ta enda portfell on suures miinuses.

"Siis sain selle tunde kätte, miks inimesed mõnikord põhjas müüvad. Kui see oleks juhtunud börsi päeval, siis olin suhteliselt lähedal sellele, et kõik müüki panna ja tunnistada, et olen ka tegelikult börsisõltlane," räägib ta. Õnneks oli aga reede õhtu ja äkiline tehing jäi tegemata. Kui turg uuesti tõusma hakkas, siis tõusis Roosaare portfelli väärtus aastaga umbes 300%. " Tegelikult tagantjärele vaatasin, et väga äge, et ostsin neid sealt põhjast. Oleks isegi võinud veel rohkem osta," arvab ta.

Teine suur õppetund oli Roosaare jaoks USA börsil kauplemine, mil ta tegi paarsada tehingut ja oli aasta lõpus nibin-nabin nullis. Selle eest tuli maksta aga kõrget hinda närvikulu ning pere arvelt. Ta mõistis kiiresti, et tal puudub seal teistega võrreldes eelis ja et see rikub nii närvid kui ka pereelu.

"Mul on silme ees mälupilt, et kiikusime lapsega pargis, ma vaatasin samal ajal telefonist aktsialiikumisi ja mu poeg küsis, et mis sa vaatad seal kogu aeg. Siis sain aru, et midagi on valesti," räägib Roosaare.  Nüüd ta enam USA turul lühiajalisi tehinguid ei tee, ainsad investeeringud on Apple'i ja Berkshire Hathaway aktsiad.

Täna eelistabki Roosaare Tallinna börsil dividendiaktsiaid, sest maksutingimused on selleks kõige paremad. Lisaks on tal Läti börsilt mõne farmaatsiafirma aktsiad, Leedu börsilt on ta aga lahkunud. "Tulevikus teengi nii, et müün Läti aktsiad ka maha ja siis oman eraisikuna dividendiaktsiad ning firma kontol on Berkshire Hathaway. Panen lihtsalt kogu raha sinna ja usaldan Warreni (Buffetti-toim.) ja tema järeltulijate kätte," selgitab ta tulevikuplaane.

Üldiselt investeerib ta ettevõtetesse, mille tulemusi on võimalik analüüsida. Kuna ta eelistab kogumist mitte müümist, siis sobivad talle kõige paremini dividende tasuvad ettevõtted. "Dividendide maksmine ei pruugi matemaatiliselt maksude mõttes olla kõige kasulikum investorile, kuid see näitab jätkusuutlikkust. Kui ettevõte suudab igal aastal dividende maksta, siis reeglina tuleb sealt parem tootlus kui neilt, kes ei maksa," sõnab investor.

Ka börsil liigub Roosaare sõnul raha kogu aeg erinevate tasude kaudu investorilt ära, siis eelistab ta investeeringutest sisse-välja mitte rapsida.  Näiteks Tallinna Vee aktsiat ei plaanigi ta kunagi ära müüa. "Need aktsiad aitavad mul juba praegu töö mõttes pensionil olla. Iga-aastaselt saan sealt nii palju dividende, et see katab mul igapäevased kulutused ära.

Dividendidest investeerin sinna ja teistesse dividendiaktsiatesse pool tagasi, nii et muutun niiöelda rikkamaks ka," märgib ta. Kui ajalugu ei kordu ja uut riigikorda ei tule, jätab Roosaare dividendiaktsiad päranduseks oma järeltulijatele. See on tema hinnangul kõige parem pensionisammas.

Autor: Birjo Must, Harry Tuul