Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaevandagem põlevkivi vähem, õliga ärme jända
Meie iseseisvuse garant on tugev energiasüsteem ja korralik põlevkivivaru. Niisiis kaevandagem pigem parema tehnoloogia ja tehnika kasutuselevõtuni vähem, kuid efektiivsemalt. Tulevikus tasuks põlevkivist vaid elektrit toota ning seda eksportida, mitte õliga jännata.
Varude suurus ebaselge. Praegu pole selge, kui palju meil põlevkivi on, ja me ei tea ka täpselt, kui kauaks seda jätkub.
Keskkonnaregistri andmetel ulatub Eesti põlevkivivaru kokku 4,8 miljardi tonnini, millest kaevandamisväärset varu on arvel 1,3 miljardit tonni, millest omakorda on keskkonnaministeeriumi hinnangul võimalik kaevandada kuni 50 protsenti. Arvestades, et aastas kaevandatakse 20 miljonit tonni, jätkub aktiivset varu 25–30 aastaks. Kuid see seisukoht on hinnanguline, st ei ole lõpuni uuringutega kaetud.
Seega oleks vaja Eesti põlevkivivarudest täielik ülevaade saada.
Me ei pea mitte kogu põlevkivi välja kaevama, eriti veel olukorras, kus suur osa kaevandatust läheb raisku. Värske riigikontrolli audit ütleb, et aastatel 2007–2012 jäi põlevkivikadu allmaakaevanduses 2007. aasta tasemele (28 protsenti), kuid suurenes põlevkivikarjäärides 11 protsenti, aastas ulatub põlevkivi kaevandamise kadu ligikaudu nelja miljoni tonnini.
Põlevkivist pole ka vaja õli välja pressida, eriti praeguse tehnoloogiaga, mis ei ole (veel) eriti efektiivne.
Riigikontrolli audit väidab, et riik teenis põlevkiviõli tootmisest 2012. aastal riigimaksudena vaid ligikaudu 12 miljonit eurot, samas kui õlitootjate ärikasum oli umbes 91 miljonit eurot. Ning isegi kui riik kehtestaks õlitootjatele kõrgemad maksud, oleks taibukam hoida seda väärtuslikku maavara pigem tagavaraks, mitte see kiiresti rahaks teha. Eriti veel arvestades, et praegu ei saa Eesti Energia teenitud kasumit ettevõtte arenguks (kas või sellekssamaks eespool nimetatud põlevkivivarude uuringuks) kasutada, vaid peab selle enamasti dividendidena riigile välja maksma.
Omaniku tahe. Liigagi tihti kiputakse kõrget elektri hinda, elektririkkeid ja ka Eesti Energia hiigelkasumeid ettevõtte juhatuse esimehe Sandor Liive kraesse keerama. Ometi täidab Liive ju talle omaniku (riigi) antud ülesannet teenida võimalikult suurt tulu. Ning sellega on ta ju suurepäraselt hakkama saanud.
Põhiküsimus on hoopis, kas riik ikka peab elektritarbijalt seitse nahka koorima. Miks peab Eesti Energia hiigelkasumit teenima ning selle riigieelarvesse maksma?
Pigem võiks elekter hoopis rahvale taskukohasem olla.