Hobi. Detektorism viib loodusesse tuhnima

ASi Nurme Turvas tehnikajuht Mihkel Soolo on detektorismiga tegelenud umbes kolm aastat. Huvi ala vastu tekkis aga tunduvalt varem. “Nägin ühe piiksuva riistapuuga tegelast põllul tuuseldamas ja aeg-ajalt maakera seest midagi välja kaevamas,” meenutas ta, kuidas umbes kaheksa aastat tagasi esimest korda detektorismiga kokku puutus.

Masinaga metsa vahele piiksutama jõuab Soolo vähemalt paar korda nädalas. Kuna hobisid on tal teisigi, siis tuleb lihtsalt teha valikuid ja aega rohkem planeerida. Näiteks röövivad ta aega veel kalapüük ja mootorrattalembus.

Detektor tunneb ära väärismetalli. Oma huvitavamateks leidudeks peab Soolo sadu aastaid vanu münte, millest eakaimad on koguni 500 aastat vanad. “Alati ei pea leidudel olema suur materiaalne väärtus,” ütles ta. “Minu isiklik lemmikleid on hoopiski veskikivi, mille leidsin vana maakivist hoone varemetest.”

Erinevalt vanametallist pole leitud veskikivi Soolo sõnul selline asi, mis igal pool vedeleks. Tihti satub masina alla tavalist rauakola, millega pole midagi peale hakata. “Õnneks on detektorid tänapäeval juba nii ägedad, et eristavad musta metalli väärismetallist. Siis saab valida, mida välja kaevata ja mida mitte,” ütles Soolo.

Soolo ütlust mööda leiab ta siiski alati midagi, mis on tema jaoks huvitav – isegi, kui tegu pole maa seest välja kaevatud esemega. Leidude poolest nii-öelda tühja käimist tuleb tema sõnul ette palju, sest tihtipeale unustab ta ennast niisama loodusesse uitama. Näiteks seadis ta kord sammud endise talukoha juurde, kuid kohale jõudes hakkas tal varemeid nähes kujutlusvõime nii usinalt tööle, et unustas detektimise hoopiski ära. “Nii ma jalutasingi seal mitu tundi niisama ringi ja kujutasin ette, kuidas seal paarsada aastat tagasi elu käis,” rääkis Soolo.

Tema sõnul on inimesed, kes tegelevad detektorismiga ainult materiaalse kasu eesmärgil, valinud endale vale hobi.

Eeltöö tasub ära. Lõputuid põlde ja metsatukke läbi jalutada on küll rahustav ja lõõgastav, kuid iga detektoristi kuklas on soov midagi leida – mingi väike aare, mille üle uhke olla. Küllap mängib suurt rolli õnn, aga vast suuremgi tähtsus on ettevalmistusel, rõhutab Soolo, kes on harjunud tegema palju eeltööd. Näiteks teadis ta, et üks kodukandi kunagisi raamatukoguhoidjaid oli koostanud piirkonna kroonika, kuhu oli joonistanud kaarte sellest, milline nägi kodukant välja põlvkondi tagasi. Neil olid märgitud kunagised talukohad paikadesse, kus praegu laiuvad põllud ja metsad. Võimalik, et ilma kaartideta poleks Soolo kunagi nendesse paikadesse detektima sattunudki.

Vanadelt kaartidelt leitud unustusse vajunud paikadest saab Soolo sõnul rohkelt teada kohaliku eluolu kohta. Detektorismiga on Soolos kasvanud ka ajaloohuvi, mis kooliajal tema lemmik­ainete sekka kindlasti ei kuulunud. “Oleksin ma detektorismiga varem tegelema hakanud, oleks mu ajalooõpetaja kindlasti õnnelikum olnud,” ütles ta.

Lisaks vanade kaartide uurimise soovitab Soolo detektorismist huvitujal kindlasti külastada Eesti detektoristide foorumit, kus leiab ohtralt infot ja nõuandeid, kuidas peab aarde leidmisel käituma ja kust tasub otsimas käia.

Samuti soovitab Soolo algajatel ja alast huvitujatel enne masina ostmist käia mõne deketoristiga kaasas – nii saab kõige paremini aru, kuidas ala täpselt välja näeb. “On ju ka neid, kes ostavad huupi vinge masina, kuid pärast paari väljaskäimist on nad alast tüdinenud,” rääkis Soolo. Tema sõnul pole algajal kindlasti mõtet osta kohe kõige kallimat masinat, sest detektoreid saab hiljem üsna palju ka lisavidinatega täiustada. Keskmine masin maksab tema sõnul umbes 500 eurot.

Muinsuskaitseseaduse vastu. 2011. aasta juunis jõustus muinsuskaitseseaduse muudatus, mille järgi peab kultuuriväärtustega asja otsimiseks taotlema riigilt luba. Loa saamise eelduseks on kas arheoloogiaalane haridus või täiendkoolitus, mida pakuvad Eestis näiteks MTÜ Arheopolis Tartus, otsingu- ja koduloo klubi Kamerad Ida-Virumaal ja OÜ Tige Tikker Tallinnas.

Seadusemuudatus pole paljudele hobidetektoritele meeltmööda, seda nii koolituse maksumuse kui ka muinsuskaitse leiutasusüsteemi pärast. Ühtlasi on see ka põhjus, miks paljud detektoristid ei soovi avalikult oma leidudest rääkida.

Soolo koolitust läbinud ei ole ja enda sõnul ei kavatse ta seda ka teha. “Koolitus ja loa saamise süsteem on ajuvaba,” ütles ta. Tema arvates jääb mulje, nagu oleks loa väljastajad koos muinsuskaitsega loonud endale jabura rahategemisvõimaluse. Koolitus maksab umbes 150 eurot.

Soolo sõnul pärsib praegune seadus huvitavate leidude rohkust. “Kindlasti on olukordi, kus loata detektorist leiab midagi huvitavat, kuid tahtmata jamada muinsuskaitsega, jäetakse leid sahtlisse tolmu koguma,” selgitas Soolo.

Ta lisas, et muinsuskaitse pole suutnud välja töötada korrapärast leiutasude süsteemi. “Kui õiglaselt määrataks ära leidude reaalsed väärtused ja sellest tulenevalt ka mõistlik leiutasu, siis oleks meie teadmised kohalikust ajaloost kindlasti suuremad kui praegu,” leidis Soolo.

Kui Soolo leiaks midagi muinsuskaitsele huvi pakkuvat, teataks ta enda sõnul leiust kindlasti muinsuskaitseametile, lootes ametivendade mõistlikule suhtumisele.

Teadmatus hävitab kultuuripärandit

Kolm aastat tagasi jõustus muinsuskaitseseaduse muudatus, mille järgi peab kultuuriväärtustega asja otsimiseks taotlema riigilt luba.

Selleks tuleb läbida vastav koolitus. MTÜ Arheopolise otsinguvahendi kasutamise koolituse korraldaja Ingrid Ulsti sõnul on rõõmustav, et paljud detektoristid tunnevad koolituse vastu huvi. Mõnepäevase koolituse läbinu saab alusteadmised muinsuskaitsesüsteemist, arheoloogiapärandist ja selle tähtsusest, rääkis Ulst.

Samuti peaksid tema sõnul loa taotlejad üldjoontes teadma, kuidas ära tunda kultuuriväärtusega leidu, kuidas leiu avastamisel käituda. Näiteks peab detektorist teadma, kuidas teavitada kultuuripärandiga eseme leidmisest, sest loaomanikule on pandud regulaarne aruandluskohustus riigi ees. Ulsti sõnul on koolitus vajalik, et detektorismi käigus ei läheks kaduma leidudega käsikäes käiv informatsioon kohalikust ajaloost.

Aastate jooksul on hävitatud väga palju Eesti arheoloogiapärandit, Ulsti sõnul teevad seda sageli detektoristid, kes soovivaid pärandi müügist korralikult teenida. “Millele aga ei mõelda, on see, et iga suurem aardeleid on ajaloo tõlgendamise seisukohalt äärmiselt oluline,” märkis ta.

 

Viis lihtsat reeglit, mida iga detektorist peaks teadma

1. Võõral maal ei tohi ilma omaniku nõusolekuta detektoriga otsida ega labidaga kaevata.

2. Kõik kaevatud ­augud tuleb enda järel kinni ajada.

3. Muinsuskaitse all olevatel objektidel on detektoriga viibimine rangelt keelatud.

4. Enda järelt tuleb koristada.

5. Lõhkekehade leidmisel tuleb teavitada päästeametit.

 

Näpunäiteid algajale detektoristile

Liitu detektoristide klubiga. Saad küsimustega pöörduda kogemustega inimeste poole.Otsi teeradadelt. Mõelda vaid, kui palju inimesi on mööda neid aastate jooksul käinud. Enne maapinna külmumist on heaks otsimiskohaks ka supelrannad.Ehitustegevus tähendab uue jahi võimalusi. Ehitusel liigutatakse pinnast kohtades, kus on olnud vanu hooneid. Küsi luba otsimiseks enne uute rajatiste ehitamise alustamist.Otsi kohti, kus olid vanasti kirikud, talud, koolid ja tribüünid. Vihjeid võid leida kohalikust raamatukogust.Niiske maapind tähendab lisa avastamissügavust. Tänu korrosioonile on objekt detektorile justnagu suurem. Märga maad on ka kaevata lihtsam.Kanna kaasas väikest puuvillaga vooderdatud anumat, et kaitsta hapraid esemeid. Samuti võiks kaasas olla purk destilleeritud veega, kuhu panna leitud väiksed metallesemed, näiteks mündid. Pärast aastakümneid/-sadu on otsene kokkupuude hapnikuga mündile ohtlik.Metallidetektorit ostes tee endale selgeks, milleks sa selle soetad: kas sinust saab hobidetektorist või taha teenida lisaraha.

 

Eesti suuremad aardeleiud

1978 Olustvere hõbemündi aare. Leiti vana mõisahoone tagant õppekorpuse ehitamise käigus. Sisaldas 6849 Euroopa maade hõbemünti, mis oli peidetud 14. sajandil.

1982 noorema rauaaja hõbeaare. Leiti Kose alevikust, koosnes 1716 mündist, kuuest ehtest, kuuest plekitükist ja ühest toorikust, mis pärinesid 8.–12. sajandist. Leidis Kose elanik Meelis Pärsik, kes kaevas koduõues kaablikraavi.

Suurim leiutasu2007. aastal leidis detektorist Kaarmas ligi tuhandest hõbemündist koosneva vasest aardepaja, mis kaalus leidmisel 5,5 kilo. Ekspertkomisjon hindas aarde väärtuseks miljon krooni ehk pisut üle 64 000 euro, seaduse järgi kuulus sellest pool leidjale.