20 aastat edukat tootearendust toidutööstuses

Kui palju on uusi tooteid, mida arendatakse, tuuakse turule ja korjatakse sealt varsti ära, kuna nad ei leia ostjaid? Raske hinnata. Osa tooteid tehaksegi ju hooajalised, et järgmisel aastal jälle midagi uut pakkuda. Samas käib tootearenduses väga pingeline töö, et aimata tarbija eelistusi. Uue toote turuletoomine on ettevõttele suur investeering ja niisama proovime-vaatame taktikaga ei riskita. Ettevalmistused turu-uuringute ja tarbijate eelistuste selgitamisel tehakse põhjalikud. Väiksemad ettevõtted saavad info, milline toode võiks turul tegija olla, müügimeestelt.

Millised on tootearenduse trendid? Tootearendus on muutunud kiireks ja toodete eluiga lühemaks kui aastaid tagasi. Silma hakkavad põnevad kooslused nagu kamaga šašlõkk, seenelisandiga ahjupraed, küüslauguga vürtsikilud aga ka huvitavad ja eksootilised maitsed piimatoodetes, kastmetes.

Loomulikult on tootearenduses levinud tervislikkus, lisaainetest loobumine või nende asendamine looduslikega. Lisaainetest loobumine pole seotud sünteetiliste ainete soodsama hinnaga, vaid pigem sellega, et erinevaid lisaaineid tuleb kogu aeg juurde ja varem ei olnud seetõttu lihtsalt võimalik kasutada looduslikke lisaaineid. Populaarsemaks on muutumas ka n-ö funktsionaalsed tooted, millel on ka mõni teaduslikult tõestatud tervist toetav funktsioon nagu vitamiinid, bakterid vms, Näiteks võib tuua siin Tensia bakteriga Südamejuust, b-kaeraglükaaniga Kaerasüda.

Eesti kontekstis on paraku trend ka see, et tarbijate sissetulekud ei jõua nende soovidele järele. Ja see on kohe hästi tugevalt tunda ning murelikuks teeb asjaolu, et Eestis läheb 50% sissetulekutest eluaseme ja toidu peale.

Kas Eesti toiduainetööstuses pannakse tootearendusele suurt rõhku? Kindlasti pannakse, ja see ei peatunud ka masuaastatel. Tootearendus määrab, kas ettevõte on jätkusuutlik või mitte, kas ta suudab konkureerida maailma tuntumate tootjatega, kelle tooted on Eesti poodides riiulitel kõrvuti Eesti tootjate omadega. Paigalseis on tagasiminek ja lisaks tuleb arvestada, et kui Eesti tööstus ei arenda turule uusi toiduaineid, tuuakse need importkaubana sisse.

Lihtne näide, 2007. aastal, kui olime majanduskasvu maksimumpiiril esitati konkursile 150 toodet, täna suurele konkursile pisut üle 100. See tähendab, et ettevõtjad esitasid tooted konkursile vähem läbi mõeldes ja analüüsides, miks just konkreetselt see toode. Samas täna, mõtlevad ettevõtted selle väga selgelt läbi. Tootekonkursi võit on läinud ihaldusväärseks, sest võitja võidab tarbijaid ja seeläbi turuosa.

Kui võrrelda toidu tootmist ja jookide tootmist, siis kumma haru tootearendus on teie arvates rohkem arenenud? Tegelikult pole õige neid võrrelda, kuna toidutööstusettevõtteid on rohkem. Mõlemad sektorid tegelevad tugevalt tootearendusega. Joogitootjate on väga innovatiivsed, neil on moodsad tootmisbaasid ja nende tootearendus on olnud äärmiselt tugev. Eesti joogitootjate tooted on ju samuti nõutud väga erinevates riikides üle maailma.

Kuhu toidu hind liigub? Toidu hind Eestis liigub sinna, kuhu liigub toidu hind maailmas ja peab ütlema, et mitte keegi ei prognoosi, et toit muutub odavamaks, pigem vastupidi. Hea näide on piimatoodete ja toorpiima hinnaga toimuv. Kui tavapäraselt läheb piima hind kevadel alla, siis eelmisel aastal juhtus vastupidi, hind hakkas tõusma. Nii ebaaus, kui see ka tarbijale ei tundu, reguleerib meie toidu hindu mõni väga suur, Eestist kaugel asuv tootjamaa ja tarbijaskond.

Mitte ükski tootja ega ettevõte ei ole rõõmus, kui ta peab hinda tõstma – eriti Eestis, kus tarbija ostuvõime on piiratud. Tavapäraselt on nii, et kes esimesena hinda tõstab, kaotab koheselt turuosa. Tarbijad on muutunud väga ratsionaalseks. Planeeritakse oste ette ja otsitakse soodushindu. Toidu hinda mõjutavad lisaks toorainehindadele ka riikide poliitilised otsused, nagu näiteks käibemaksu puudutavad otsused või põllumajandustoetused ehk Euroopa Liidu otsused. Eestis on toidutootjate olukord keeruline sest ka käibemaks on üsna kõrge, samal ajal kui paljudes Euroopa Liidu riikides on käibemaks toiduainetele madalam kui muudele toodetele.

Milline oli Eesti toiduainetööstus 20 aastat tagasi? Eesti toiduainetööstuse ettevõtted on kogu aeg olnud väga head ja tublid tootjad. Sotsialismi ajal oli pigem nii, et enamik toodetud toodangust läks Venemaale, mis oli meie suur koduturg – eelkõige Leningrad, Moskva –, kuid Eesti toiduaineid leidus pea igas liiduvabariigis üle NSVLi.

Olime tarbijatena olukorras, kus kõik hea, parem ja peenem toidukaup liikus tuttavate kaudu ja leti alt. Tihti juhtus nii, et kui toidutööstuse töötaja peale rasket tööpäeva poodi läks, ei olnud peale tühjade lettide ja müüjate poes enam midagi. Tõeline tegija oli ikka see, kel olid kaubandusbaasides tuttavad, sest Globuse konservid, Tšehhi õlu ja Muskaatvein olid tõelise gurmaanluse supernäited.

Suitsuvorsti, Eesti juustu, Tallinna kilude ja Vana Tallinnaga toodi Eestisse investeeringuid Venemaalt, mille muidu oleks saanud endile mõned teiste liiduvabariikide ettevõtted. Oli aeg, kus nõudmine ületas pakkumise ja tootearendusega polnud erilist põhjust tegeleda, sest nagunii osteti kõik ära. Alles ühiskonnakorra muutusega tekkis pea üleöö vajadus müüa oma tooteid tarbijatele. Lettidele ilmus tohututes kogustes värvilisi importtooteid ja sel ajal ei rääkinud keegi lisaainetest. Tooted olid nii pilkupüüdvad ja huvitavad, et lihtsalt inimlik iha uusi ja kättesaamatuid toiduaineid ja jooke ära proovida oli paljude unistuste täitumine. Mäletate Domino küpsiseid või aknoolisinist džinni?!

Kättesaadavaks muutusid erinevad toorained, koostisosad ja nii hakkas Eesti toiduaine­tööstus tegelema aktiivsemalt tootearendusega.

Eestis valitakse juba 20. korda parimat toiduainet. Kust tuli idee? Idee tuli ikka elust enesest. Konkursi eesmärk on suurendada uute innovaatiliste toodete tuntust ja premeerida ettevõtete edukat tootearendust. Eestis rõhutan veel vajadust Eesti toitu au sees hoida, sest elame impordi pealetungi ajastul. Samas tahame konkursiga tunnustada ja innustada kodumaiseid tööstusi, pakkuda tarbijale mitmekesist ja põnevat tootevalikut. Meie poodide sortiment on nii mõnegi Euroopa riigiga võrreldes mitmekesisem.

Mida see konkurss andnud on? Eelkõige on selle konkursi teene olnud see, et oskame väärtustada Eesti toitu nii tarbijate kui ka riigi tasandil. Samas on konkurss pannud tööstusi ka rohkem pingutama, et tarbijale maitseelamusi ja võimalikult mitmekesist valikut pakkuda.

Kas Eestis on olemas toitu, mis on püsinud lettidel juba 20 aastat ja maitseb inimestele ikka veel? Muidugi on! Näiteks doktorivorstid, Tallinna peenleib, Tallinna kilud, Moskva suitsuvorst, Vana Tallinna liköör, Merevaik ja Atleedi juust on jätkuvalt tarbija lemmikud. Selleaastasel konkursil on meil plaanis ka 20 aasta edukaima toote auhind ehk Juubelikuld välja jagada. Sellele kandideerib ligi 40 toodet ja võitja selgub 22. aprill.

Kas maailmas kuskil mujal sarnaseid konkursse korraldatakse? Jah, ikka korraldatakse. Kuna Eesti Toiduliit on tihedas koostöös Soome Toiduliiduga, toongi näite lähedalt. Soomes on Tähtitoute konkurss, mida korraldatakse juba aastast 1989. Konkurss otsib Soome toiduainetööstuse maitsvaimaid ja geniaalsemaid uusi tooteid ning tunnustab nende tootjaid.

Millised on Eesti toiduainetööstuse kitsaskohad, mida soovitakse muuta ja millised on ideaalid, mille poole püüeldakse? Meie tööstused on küll väga heal tehnoloogilisel tasemel, kuid tehnoloogiad täiustuvad pidevalt ja nii on pidevalt vaja lisainvesteeringuid, sest konkureerime ju turul maailma suurimate ettevõtetega. Meie eelis on see, et 2004, kui liituti Euroopa Liiduga, tehti toiduainetööstustes hügieeni puhul tohutu hüpe edasi.

Palgasurve on väga suur, aga palgad ei saa tõusta enne, kui on tõusnud tootlikkus ja efektiivsus. Kindlasti on probleem ka tööjõud – toidutööstus on täna väga automatiseeritud ega vaja enam traditsioonilises mõistes lihttöölisi. Tänane lihttöötaja on tegelikult spetsialist, kes peab teadma seadme tööpõhimõttest vähemalt niivõrd, et oskaks seadmeid kasutada. Toidutööstusi hakkab üha enam pitsitama ka võtmeisikute ja spetsialistide puudus.

Eestis on kõrged tööjõumaksud ja meil on ruumi muutmaks riigi seadused töötajasõbralikumaks. Näiteks osalise tööajaga töötaja puhul peab maksma terves ulatuses sotsiaalmaksu. Riigi huvides on küll saada makse, aga siin peaks olema paindlikum, sest siis oleks ka ettevõtja varmamad võtma rohkem osalise tööajaga või hooajalisi töötajaid tööle.

Meil on selleks olemas ka ressursid pikaajaliste töötute, puudega inimesed, väikeste laste emade näol.

Konkursi võit toob ettevõtetele müügitulu

Kui ettevõte on turule tulnud hea tootega, on loomulikult meeldiv kiidusõnu sellele kuulda ka ekspertidelt. Eesti parima toiduaine konkursi võit toob sageli ka suurima tarbijahuvi, mis tähendab omakorda ka suuremat tulu.

Võrreldes aastatetagusega on konkurss “Eesti parim toiduaine” kasvanud igas mõttes, võttis 20. aastat järjest korraldatud konkursi kokku ASi Kalev juhatuse esimees Kaido Kaare.

ASi Põltsamaa Felix turundusdirektor Marek Viiol tõi positiivsena välja, et toodete hindamine on professionaalsem kui algusaastatel. “Kaasatud on toidueksperte ja arvamusliidreid mitmetest valdkondadest ja see tagab objektiivse hinnangu,” lisas ta. ASi Leibur tootejuht Illi Pikk märkis, et komisjonid hindavad toodete maitset, lõhna ja konsistentsi, tervislikkust, välimust ja pakendit, aga ka uudsust ja müügiedu.

ASi Liviko turundusdirektori Liivi Tadolderi sõnul on konkurss suurendanud ka jaekaupmeeste huvi uusi tooteid müüa ning suurem on ka tarbijate huvi uusi tooteid osta. “Kindlasti on suurem konkursi ja võidutoodete meediakajastus, Toiduliit teeb selles osas suure töö ära,” lisas ta.

Konkurss innustab innovatsiooni. Pikk lisas, et  “Eesti parim toiduaine” on ainus tootekonkurss Eestis, mis on selgelt suunatud innovatsioonile.“Konkursi eesmärk on tutvustada tarbijale ja kaubandusele uusi toiduaineid ning nende tootjaid, innustada toiduainetööstust tegelema tootearendusega ja looma tooteid, mis aitavad kaasa tasakaalustatud ja tervislike toitumisharjumuste kujunemisele, tõsta toodete kvaliteeti ja konkurentsivõimet nii Eesti turul kui ka väljaspool, samal ajal kujundades soodsat suhtumist toidutööstusesse ja toitu,” rääkis Pikk. See kattub ka Leiburi eesmärkidega. Maailmatrendide toomine Eesti turule on aastaid olnud Leiburi tootearenduse põhisuund.

“Oleme sellesse palju panustanud ning konkursi võitmine või sellel äramärkimine on meie arendajatele tunnustuseks, mille uhkuse ja tänuga vastu oleme võtnud,” ütles Pikk.

Tagasiside uutele toodetele spetsialistidelt. “Võidetud tiitlid toovad avalikkuse suurema tähelepanu ning tekitava seeläbi ehk ka tarbijais nende vastu suuremat huvi. Parima tiitli võitmine on täna ettevõtetele mõneti ka prestiižiküsimus,” ütles Kaare.

AS Kalev sai esimese parima kondiitritoote tiitli 1995. aastal ning tänaseks on ettevõtte tooteid selle tiitliga pärjatud 14 korral. “See on oluline tunnustus meie tegevusele tootearenduse ja innovatsiooni vallas. Kalev on uute toodete väljatöötamisele ajast aega palju panustanud, kuid eriti suurt tähelepanu oleme sellele pööranud viimasel paaril-kolmel aastal, mil turule on toonud keskmiselt 20 päris uut toodet aastas. Turuliidrina on Kalevi roll olla suunanäitaja arendus- ja innovatsioonivaldkonnas, ning me võtame seda rolli tõsiselt,” lisas ta.

Viiol sõnas, et konkurss on väga oluline. “Saadame sinna oma parimatest parimad tooted võistlema. Tegemist on hea võimalusega näidata Eesti rahvale oma uudistooteid ning  saada ametlikult sõltumatu komisjoni poolt väärilist tunnustust aastatepikkusele tööle. Kui toode saab hindamiskomisjoni poolt tunnustatud või auhinnatud, on see rõõm kogu ettevõttele,” rääkis Viiol.

Samuti aitab võidetud auhind toodet tarbijale paremini tutvustada ja tagab suurema müügi. “Samas ei arenda me ühtki toodet vaid eesmärgiga olla edukas iga-aastasel konkursil. Meie peamiseks valikukriteeriumiks uute toodete väljatöötamisel on parim maitse, mis vastab Eesti tarbija eelistustele ja kvaliteet. Eesti juhtiva toidu- ja joogivalmistajana toome aastas turule ligi 30 toodet,” lisas ta.“Toiduliidu ühe asutajaliikmena hindab Liviko liidu poolt ellukutsutud uute toodete konkurssi kõrgelt,” ütles Tadolder.

Liviko tegeleb järjepidevalt toodete arenduse ja uute loomisega ning selle tõttu on konkursil osalemine neile jaoks väga oluline. Iga konkursile esitatud toode saab laiema tuntuse ning võidu korral on tagatud toote tutvustamine laiale tarbijaskonnale. “See innustab arendama ja looma järgmisi projekte,” lisas ta.

 

Mis on kõige eredamalt meelde jäänud varasematelt Eesti parima toiduaine konkurssidelt?

Marek Viiol, ASi Põltsamaa Felix turundusdirektorÜks huvitavamaid võite oli 2012. aasta konkursil Felixi Külmalinna küüslaugusupiga. Arendasime selle supi välja koostöös Eesti Külmapealinna – Jõgeva linnaga. Tootsime väikese koguse suppi Jõgeva Küüslaugufestivalile ja see müüdi maha vaid kahe päevaga. Supp sai positiivse meediakajastuse ning kaubandus tuli ise meie käest Külmalinna küüslaugusuppi küsima. Lisasime supi ametlikku sortimenti ning otsustasime saata selle ka parima toiduaine konkursile, kust tuli ka võit.Kõige eredamalt jäävad meelde suurimad võidud, nagu näiteks 2012. a aasta konkursil, kus Põltsamaa Tõmmu 2003. aastakäigu vein tunnistati parimaks alkohoolseks joogiks – see oli väga suur tunnustus meie venitehasele. Erakordne saavutus oli meie jaoks 2013. aasta konkurss, kus võitsime kokku 4 auhinda.

Illi Pikk, Leibur ASi tootejuhtMeeldejääv oli kindlasti 2003. aasta, kui osalesime koorikleivaga Porgandi Pille. Seda laadi tooted olid tol ajal turul vähe levinud, uudne oli ka värske porgandi kasutamine.Üllatuse tõi 2004. aasta, kui osalesime taas koorikleivaga. Rukkipala sai võidu kolmes kategoorias ning on tänaseni Eesti kõige tuntuim ja enim müüdud palaleib.Kindlasti on meie jaoks oluline 2011. aasta, mil Leiburi Saib valiti nii Eesti parimaks pagaritooteks kui ka Eesti parimaks toiduaineks. Seda ka teenitult, sest SAIB on toiduainetööstuse tõeline innovatsioon – eriline pagaritoode, milles on ühendatud sajaprotsendiline rukkijahu sisaldus ning saia pehmus ja kohevus.

 

Konkurss “Eesti parim toiduaine”

Kokku on konkursile esitatud 20 aasta jooksul 2029 toodet ning välja antud 231 märki (kuld-, hõbe- ja pronksmärgid).

Konkursi üldvõitjad aastate lõikes:1994 Võideks – AS Põlva Piim1995 Virsikujogurt – Tallinna Piimatööstuse AS1996 Karamellijäätis Jäälill – Tallinna Külmhoone AS1997 Töödeldud tükiliha Rüütliroog – AS Adavere Lihatööstus1998 Maitsestamata jogurt – Tallinna Piimatööstuse AS1999 Aprikoosi ja Maasika kohupiimadesserdid – AS Mulgi Meier2000 Taimeõli Olivia – AS Werol Tehased2001 Seeria hapupiimajook HAPS: Vaarika Haps, Metsamarja Haps, Metsmaasika Haps – Meieri Tootmise AS2003 Grill-lõhe – AS Paljassaare Kalatööstus2004 Paneeritud fileepalad brokoli ja juustu kastmega – AS Paljassaare Kalatööstus2005 “Tere” AB Rukkileiva BIOJOGURT – Tallinna Piimatööstuse AS2006 Saku “Kuld”– AS Saku Õlletehas2007 Mumuu funktsionaalne dessert – kirsi – OÜ Põlva Piim Tootmine2008 Täidetud ahjukana õunte ja ploomidega – AS Tallegg2009 ELA 100% täistera mitmeviljasai – AS Leibur2010 Fazeri Must seemneleib – Fazer Eesti AS2011 Saib– AS Leibur2012 Rukkileivakattega ahjukael – AS Rakvere Lihakombinaat2013 Marineeritud angersäga – M.V.Wool AS

Kõige enam kordi osalenud ettevõtted:1. AS Liviko – igal aastal – 20 korda2. AS Tallegg – igal aastal – 20 korda3. Kalev AS – 19 korda4. Leibur AS – 19 korda5. Premia Tallinna Külmhoone AS/Tallinna Külmhoone – 19 korda6. Põltsamaa Felix AS – 19 korda

Kõige rohkem tooteid on esitanud1. AS Põltsamaa Felix – 122 toodet 20 aasta jooksul2. Tere AS/Tallinna Piimatööstus AS – 115 toodet 20 aasta jooksul3. Premia Tallinna Külmhoone AS/Tallinna Külmhoone – 92 toodet4. Rakvere Lihakombinaat AS – 89 toodet

Enim võite:1. Leibur AS – 20 märki2. Põltsama Felix – 16 märki3. Kalev AS – 14 märki4. Liviko AS – 13 märki5. Tallegg AS – 13 märki6. Salvest AS – 12 märki7. Rakvere Lihakombinaat AS – 11 märki8. Tere AS – 10 märki