Uudised
24. aprill 2014 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

500 inimest jääb töötuks

Uue võimuliidu otsus mootorikütuse aktsiisi kohta jätab 500 inimest töötuks, ajab firmad pankrotti ja jätab teed lagunema. Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliit allkirjastas 20. märtsil koalitsioonileppe, mille lubaduste täitmiseks tuleb leida riigieelarvesse lisaraha. Ühe allikana on välja öeldud kavatsus vähendada teehoiu rahastamist. Kütuseaktsiis läheks edaspidi senisest suuremas ulatuses eelarveaukude lappimiseks.

Esialgu on plaanis teehoiust mujale suunata vähemalt 25 miljonit eurot, mis moodustab 10% rahast, mida praegu maanteehoiuks kasutatakse. Kui koalitsiooni kava teoks saab, on oodata veelgi suuremaid teehoiuraha kärpeid.

Pauk rahakotile. Niisuguse lühinägeliku plaani elluviimine tähendaks Eesti teedevõrgu senisest kiiremat lagunemist ja sõidutingimuste halvenemist. See omakorda mõjutab nii sõidukiomanike rahakotti kui ka kõige olulisemat liikluses – ohutust.

Teede seisundi halvenemist oskavad ette kujutada kõik, olgu tegu sõidukijuhtide või reisijatega. Sõidukiomanikud – nii eraisikud kui ka ettevõtted, sealhulgas transpordifirmad – peavad maksma suuremaid remondiarveid, turistid aga kiristavad hambaid ja väldivad edaspidi sattumist sellise riigi nagu Eesti teedele.

Teehoiueelarve vähendamisel on ka otsene sotsiaalne ja regionaalmajanduslik mõju. Koalitsioon on leppes seadnud nii pere-, tööturu- kui ka regionaalpoliitilisi eesmärke. Samas jäetakse tähelepanuta, et needsamad valdkonnad saavad kütuseaktsiisiga mängimise tulemusel arvestatavaid tagasilööke.

Eesti infrastruktuuriehituse turu aastamahuks võib hinnata 300–400 miljonit eurot, millest teedeehituse osakaal on 250–300 miljonit eurot. Valdavalt on tegu avaliku sektori tellimustega, mis moodustavad 80–90% kogu tee-ehitusturust. Kui riigi teehoiueelarve väheneb kavandatud 25 miljoni euro ehk 10% võrra, väheneb umbes samas mahus tee-ehitusturg.

Teehoid ei koosne ainult teede ehitusest ning otsuse mõju tunnetavad ettevõtted ei ole ainult tee-ehitusfirmad. Lisanduvad teehooldajad, projekteerijad ja ehitusjärelevalve.

Kokku töötab Eesti teedesektoris hinnanguliselt 4000 inimest. Kui turg väheneb 10%, paneb see samas mahus riski alla sektori tööhõive.

Kahaneva turu tingimustes ei ole otstarbekas ega rahaliselt võimalik jätkata sama arvu töötajatega. Turu vähenemine mõjutab teisigi teehoiuga seotud ettevõtteid nagu materjalide tootmine, transport ja logistika. Ka nendes valdkondades kaotavad paljud teehoiuraha vähendamise tõttu töö.

Seega on valitsuse otsuste tulemusel lähiajal löögi all vähemalt 500 inimese töökoht. Muidugi, külmalt kalkuleerides võib öelda, et küll nad hakkama saavad. Osa hakkab elatuma juhutöödest ja töötukassa abirahast, teine osa otsib tööd välismaalt, ilmselt Soomest.

Tuleb pankrottide laine. Turu vähenemine on alati kaasa toonud hinnasõja, nii juhtub ka seekord. Tihedas konkurentsis võetakse ebamõistlikke riske ja loodetakse, et turg pöörab jälle tõusule. Kui seda ei juhtu, jõuavad riskialtimad teehoiuga seotud ettevõtted peagi pankrotini.

Pankrotilaine algab reeglina alltöövõtjatest, see tähendab valdavalt maapiirkondades ja väljaspool tõmbekeskusi tegutsevatest pinnasetööde või tehnovõrkude ehitamisega tegelevatest firmadest, kes ei suuda oma majandustegevuse ülalpidamisele kaua peale maksta.

Peatöövõtjad, reeglina suuremad firmad, suudavad kahjumiga töötegemist mõnda aega välja kannatada või maandavad finantsprobleeme alltöövõtjatele, kuid lõputult ei püsi nemadki.

Mis poliitika see on? Seega süvenevad probleemid maapiirkondades, firmad lähevad pankrotti ja riigile jäävad maksud tasumata. Kas see ongi uue valitsuskoalitsiooni sotsiaalpoliitika? Regionaalpoliitika? Tööturupoliitika? Või hoopis majanduspoliitika?

Koalitsioonilepe sätestab: “Rakendame riigi tegevuste planeerimise protsessis põhjalikku riskide analüüsi ja riskivalitsemist.” Sellest põhimõttest tuleks lähtudagi. Paber kannatab küll kõike, kuid tõe kriteerium on ikka praktika.

Kujutame ette, et Eesti ühel põhimagistraalil, Tallinna–Pärnu maanteel ehk Via Baltical võetakse tee korrashoiu rahast ja seeläbi ka tööd tegevatest inimestest 10% lihtsalt ära. Kas jätame talvistes oludes Tallinna–Pärnu lõigul näiteks viimasel 13 kilomeetril lume sahkamata ja libedustõrje tegemata? Et viimased kilomeetrid peaks igaüks läbi hangede rammima, on muidugi ebatõenäoline.

Samas, mis on alternatiiv? Teeme küll kogu tee hädapärast läbitavaks, aga anname järele kvaliteedis ning jätame sellest liiklusohutusele tekkiva riski autojuhtide kanda?