Lihvimata pärlite püüdja Jaak Visnap

Kunstnikuna on Jaak Visnap tervelt viisteist aastat maalinud tuvisid. Peale selle pakub talle huvi kosmosega seonduv temaatika. Oma töödes tuvimotiivi kasutama hakkas ta pärast üht tudengipõlve Itaalia reisi. Sealt sai Jaak lindudest sellist inspiratsiooni, et ta hakkaski sulelisi järjekindlalt pildistama, jälgima, joonistama ja maalima. Näiteks on Jaagul üks maal pealkirjastatud “Kaksteist tuvi koos sidruniga”.

Jaak on rääkinud kunstihuvilistele vahel ka tuvidest linnaruumis, kusjuures inimesed jagunevad selles asjas kaheks – ühed, kes armastavad tuvisid, ning teised, kes tuvisid lausa vihkavad. Jaak mõtiskleb metafooriliselt: “Linnas elades on inimesed ise ka justnagu tuvid, kes hommikul lähevad kuskile toimetama, lootes, et midagi kukuks ja et neil veaks ning et nad saaksid peotäie saiapudi või kaerahelbeid. Lootes, et just täna tuleb hea päev ja keegi halastab.”

Kunstnik on ka seda tähele pannud, et need inimesed, kes linnas on jäänud üksikuks, need, kellel pole enam sõpru või tuttavaid, et need inimesed võivad endale leida linde või tuvisid toites ühe hobi või lemmiktegevuse. Tuvisid maaliv Jaak toob näiteks mõned vanalinnas elavad inimesed, kes tõepoolest tunnevad ning eristavad tuvisid ning peavad neid lausa oma lindudeks. Tuvi teema on Jaagu loomingu ilusam pool.

Visnapi loomingu teine pool on laiemas plaanis absurdne sümbolism, näiteks rohelised kitsed, ufod, inspireeritud tänapäeva ufo-raamatutest ning -filmidest. Hella Hundi kõrtsis võib näha Jaak Visnapi apokalüptilisi taiesed, ufomaale ja rohelisi kitsi. Sealt on rännanud üks Jaagu töö ka Brüsseli Eesti esindusse.

“Iga pilt leiab inimese, kes sellest aru saab,” on Jaak veendunud. Jaagu maalid ei vasta tema enda arvates mõnes mõttes kunsti arusaamistele. Aga mida aeg edasi, seda enam on kunst liikunud selles suunas, kus see pole enam lihtsalt dekoratsioon. Tema sõnul on kunstipublik juba valmis vastu võtma ka midagi sellist, mis pole kohe arusaadav ega mõistetav.

Peale maalide teeb Jaak fotode sarju. Keskuses on näha fotosid võtetest Pirita rannas, mil keset päikeselist päeva tuli merelt suur udumüür, muutes kõik fotod omanäolise hõnguga taiesteks. Fotod said tehtud vanaaegse kaameraga. “See oli sürreaalne olukord, mis sel ilusal päikeselisel päeval tekkis,” leiab Jaak heatujuliselt.

Tänapäeva kunstnik pole enam ühe meediumi kandja, tihti tegelevad tänapäeva kunstnikud samal ajal nii foto, skulptuuri, maali kui ka graafikaga. Need kunstiliigid on omavahel läbi põimunud. Hiljuti oli Jaak Visnapil ja Kadri Alesmaal New Yorgis järjestikku kaks näitust, mille tarvis valmis ka film kivitrüki protsessist ning mis näitab, kuidas suuri ja raskeid trükikive uuesti kasutada saab.

“Eesti kunsti puhul tuleb mõelda, kuidas seda väljapoole müüa,” leiab litokeskuse juht, kelle sõnul on uus põlvkond jõukaid ja edukaid inimesi hakanud mõistma ka Litograafiakeskuse ideid ning alustanud kunstnikega koostööd. Näiteks on seal trükitud ettevõtetele kinkegraafika tiraaže. “Välisturgudele minnes on ettevõtetel hea tutvustada oma riiki kunsti või muusikaga,” on Jaak kindel. “Kultuur on üks väheseid varasid, mis meil on. Oma identiteeti me saame luua ainult kunsti kaudu. Kultuuri osatähtsus on väga suur. Suurriikide puhul on näha, et välisturgudele minnes, viiakse kaasa ka oma kultuuri ning kunsti.”

“Litograafiakeskus on minu looming,” väidab Jaak Visnap rõõmsalt. Tegemist on graafikakeskusega, kus teostavad oma ideid erinevad kunstnikud ja kunstitudengid. Samas toimuvad seal ka põnevad ning vabastavad kunsti peod ning on peetud isegi ühed pulmad tervelt sajale inimesele, mida on küll päris keeruline ette kujutada.

Litokeskus, mis on tegutsenud ühtekokku kaksteist aastat, alustas oma tegevusega Pärnus, nüüdseks on neil avarad ruumid endises ARSi majas. Litograafiakeskus aitab neid, kel on tulnud idee just graafika valdkonnas end teostada. Seal on oma töid trükkinud nii maestro Evald Okas ja Kaljo Põllu kui ka päris noored graafikud. Litokeskuse eesmärgiks on tutvustada kujutavat kunsti ja tuua inimesi kunsti juurde. Selleks korraldab Jaak ka näituseid koos Kadri Alesmaaga ning täiendavalt kureeritakse kunstnike ühisväljapanekuid.

“Eesti probleem on see, et meil pole kunstimänedžere. Ka kunsti turundus ei toimi Eestis nii, nagu see peaks toimima,” ütleb Jaak Visnap. “Mina teadvustan seda, et kunstnik on oma loominguga tänapäeva mõistes bränd. Nõukogude Liidu ajal toimis brändi masin ideaalselt. Väga paljud oma aja tuntud kunstnikud said riikliku tunnustuse ning aktsepteeringu. Praegu antakse kunstnikele aga selliseid signaale, et kogu su looming ja kunst on sinu isiklik probleem. See on kohati isegi  kurvastav.”

Visnapi sõnul püüavad nad Litokeskusega saavutada seda, et meil poleks tühjade seintega kodusid. “Alati tuleb leida üles inimesed, kes mõtlevad sinuga sarnaselt,” leiab Jaak. “Eestis on sageli aga nii, et me ei oska objektiivselt oma kultuuri hinnata, enne kui keegi väljastpoolt seda ei ütle ega tunnusta.” Toetage elavaid kunstnikke, kõlab Visnapi suu läbi Litograafiakeskuse üleskutse.

 

Loomingulised argipäevatoetajad

Arne Maasik, arhitektuurifotograafJaak Visnap ja Kadri Alesmaa on head kaaslased loomingulise protsessi juures, mis on tihti pikk ja keeruline ning vajabki üksteise toetamist. Igapäevane olmestress võtab väga palju energiat ning siis on hea, kui saab omavahel ideid jagada. Nad tulevad kaasa, kommenteerivad ning see abi pole alati nähtavgi. Oleme koos teinud paar litograafiaseeriat, näiteks “Avatud südamega linn”, mille ostis ära Tallinna kesklinna valitsus. Minu panus sellesse projekti oli fotode tegemine.

Kaotavad kunsti mõistmisel barjääre

Riivo Anton, ettevõtja, kunstisõber ja kunstikogujaKogu keskuse tegevus on selles mõttes tänuväärne, et nad suudavad tuua kunsti tavainimesele lähedale. Korraldatakse noorte üritusi, mis on just see segment, mis on tähelepanu alt kõrvale jäänud. Üritused populariseerivad kunsti ning toovad inimesi sellele lähemale, kunsti barjäärid on muidu päris kõrged. Enamik inimesi kardab ennast lolliks teha ning see puudutab just moodsast kunstist arusaamist, aga Jaak tänu oma isikuomadustele suudab neid barjääre maha võtta. Just sellega on nad mulle silma jäänud. Hea, kui nad tooksid rohkem ka teisi kunstnikke sinna trükkima.Litokeskusel on tarvis oma mänedž-menti tugevdada. Ma hoian neile väga pöialt selles suhtes. Näiteks andis keskus välja edumeelset ajalehte “Minu esimene kunstikogu”, see on ka kunsti populariseerimine ilma liigsete barjäärideta, vabana semiootilisest kantseliidist. See on ajaleht, kus räägitakse kunstist inimeste keeles.