Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meid ohustab sotsiaalne lõhe
Euroopa on väljunud kõige ägedamast finantskriisist. Meid ähvardab aga suurem oht: püsiv sotsiaalne lõhestumine, mis võib üle kasvada mässuks poliitilise eliidi vastu, lõpetades toetuse Euroopa integratsioonile, avatud turgudele ja eurole.
2008. aastast on usaldus ELi ja valitsuste vastu kahanenud pea kõikjal. Eurobaromeetri järgi usub 80% eurooplastest, et vaesus nende riigis on kasvanud. 2008. aastast on ELis kadunud üle kuue miljoni töökoha.
Tohutu must auk. Olukord pole mitte üksnes kohutav ja risti vastupidine ELi aluslepingus seatud eesmärkidele, see on üks tohutu must auk. Tööpuudus õõnestab majanduskasvu, sest oskused lähevad kaduma. Eriti pikaajaline ja negatiivne mõju on noorte tööpuudusel. Lõuna-Euroopas ja Balti riikides, mis kriisis enim kannatasid, oli suur sissetulekute vahe juba enne kriisi, mille tasandamiseks osa inimesi suuri laene võttis. Tagajärjeks on majanduskasvu pärssiv suur laenukoormus.
Nii tõotab just poliitika, mis tegeleb töötuse, vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisega, majanduskasvu kiirenemist ning suuremat sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust.
Sotsiaalkindlustussüsteemide reform on prioriteet. Ning ka tööturu seadused vajavad pidevat reformi. Eelarvekärbetes aga hakkab silma, et kriisi ajal ei vähendatud pensione, kuid kärbiti märkimisväärselt hariduse, perede ja laste arvel. Sellised kärped vajavad paremat tasakaalu.
Prioriteet on ka tasakaalukam nõudluse juhtimine ELis. Eelarvekärped olid vältimatud, kuid vastukaaluks ei loodud ühtegi ELi poliitikat, mis oleks nõudluse vähenemist korvanud. Et sellist tsüklit võimendavat eelarvekulude vähendamist vältida, vajab EL eelarveliitu, milles võiks olla ühine töötuskindlustussüsteem. Vahepealne samm ELi vahenditega nõudluse suurendamiseks võiks olla infrastruktuuriprojektide rahastamine ühiste projektivõlakirjadega.
Üle tuleb vaadata ka maksusüsteemid. See filosoofia on valeks osutunud, et kõrgeimate maksumäärade alandamine toob suurema tootlikkuse. Pärimismaksude ja teatud määral varamaksude tõstmine võimaldab osa kriisi ületamise koormast nihutada nende õlule, keda see on vähem mõjutanud.
Suutmatus tegeleda sotsiaalsete probleemidega varjutab terve põlvkonna tulevikuväljavaateid ja õõnestab toetust ajaloo ühele kõige olulisemale piiriülese koostöö projektile. Ohus on avatud turud ja meie jõukuse alused.