Naised ei taha juhtida

„Seega on peamine küsimus, miks on naiste palgaootus madalam ja kuivõrd tuleb see peresisest tööjaotusest ning stereotüüpsetest soorollidest,“ selgitas agentuuri juht Kadri Seeder.

Tema sõnul peaks tegevusalade lõikes soolise palgalõhe hindamisel vaatama, kuidas jagunevad juhtivad, spetsialisti ja lihttööd meeste ja naiste vahel sektoris ning kui palju üldse töötab naisi vastavas valdkonnas.

„Eesti tööturgu iseloomustab suur segregatsioon, mis tähendab, et väga palju on töid, kus töötavad suures osas naised (nt lastekasvatamise, hooldusega seotud tööd, müügi- ja teenindustööd), ja töid, kus töötavad suures osas mehed (nt ehitus, elektritööd, sõidukijuhid jms),“ rääkis Seeder.

Ta ütles, et sektorites, kus on suur palgalõhe, näiteks finants- ja kindlustustegevus, võib oletada, et naiste palgataseme viib alla suur naissoost teenindajate osakaal ja meeste palgataseme üles suurem juhtide ja tippspetsialistide osakaal.

Mäetööstuse osas võib arvata, et tööprotsessi võtmepositsioone täidavad enamasti mehed ja naised täidavad pigem toetavaid funktsioone. Veonduses ja laonduses on samuti küsimus, kuidas on tööd sooliselt jaotatud. Üldiselt torkab silma, et kõrgema palgaga sektorites – IKTs ja finantsis on palgalõhe suurem.

Statistikaameti andmetel suurenes 2013. aastal sooline palgalõhe ülemöödunud aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu seitse ja meestel 7,2 protsenti. Naiste brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot, meestel aga 6,09 eurot.

Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe oluliselt. Kui veonduses ja laonduses oli palgalõhe praktilsielt null, siis finants- ja kindlustustegevuses ulatus sooline palgalõhe koguni 41,8 protsendini.