Riiklikud üüripinnad moonutavad konkurentsi

Äripäeva meelest ei peaks riik Keskerakonna juhitava Tallinna eeskujul munitsipaalseid paralleelmaailmu looma ei kinnisvara valdkonnas ega üheski teises. Kus erasektor juba turu reeglite järgi toimetab, ei peaks riik omalt poolt turuosaliseks trügima, püüdes enda peale võtta erasektori ülesannete täitmist. Kus erasektor paremini hakkama saab, sinna ei peaks riik oma nina toppima.

Üüriturg toimib. Kas üüriturg on meil “kehvakene” või mitte, sõltub suuresti turuosalise isiklikust kogemusest. Riigi võimalused pakkujana turgu paremini toimima panna on pigem miinusmärgiga: korteriomanikele nende endi raha eest konkurentsi pakkuda on absurdne.

Nõudmise ja pakkumise vahekorda ei peaks riik ise pakkujana mõjutada püüdma. Avaliku sektori üüripinnad suurendaksid küll pakkumist, aga rikuksid konkurentsiolukorda. Lihtsalt ja hinnanguliselt: see oleks turu solkimine.

Kinnisvaraspetsialist Tõnu Toompark juhib täna Äripäevas ilmuvas arvamusloos tähelepanu vastuolule, mida saab kokku võtta sõnapaariga “luksuskaup hädalistele”.  Riik ei saaks rajada kehva kvaliteediga majakesi niigi suuremalt jaolt nõukaaegse elamufondi täienduseks, st ehitada tuleks korralikult. Pakkuda soovitakse neid aga väiksema sissetulekuga inimestele.

Kui vahe kinnimaksmise võtab enda peale riik, on tegemist kalli sotsiaalmeetmega, mille vajadus on vaieldav ja mõju küsitav. Väidetud riigi ja erasektori koostöö osutub asju ­õigete nimedega nimetades ebaausa konkurentsiolukorra tekitamiseks.

Pikemaajalises perspektiivis võib riiklike üüripindade rajamine kaasa tuua soovitule vastupidise tulemuse, elamispindade pakkumise vähenemise. Riik võib pakkujana hinnad korraks alla lüüa ja osa pakkujaid turult minema peletada, suutmata ise tekkinud ­auku täita ja olles sunnitud ise üüripindade ülalpidamisse aasta-aastalt aina rohkem raha suunama.

Vähesed pooltargumendid sulavad. Nii sulab ajapikku praeguse seisuga ainuke riiklike üüripindade rajamise võimalik pooltargument: ehitusfirmad saavad tööd ja see elavdaks majandust. Efekt on lühiajaline, riigile omanikuna jäävad  aga ülalpidamis­kulud, sest ega riigile kuulumine iseenesest ühtegi asja odavamaks ei tee.

Oma ülesannet saab riik palju paremini täita elamuarenduseks soodsa keskkonna loomisega, lihtsustades maa kasutamise andmist tsiviilkäibesse ja planeeringute korda.

Iseasi, kas Urve Palo ja teised sotsiaal­demokraadid riikliku üürituru loomise mõtet isegi ülearu tõsiselt võtavad. Koalitsioonileppes sellise plaani tarvis raha ette nähtud pole ning Reformierakonnaga koos valitsedes seda sinna ei teki ka. Sääraste paduvasakpoolsete ideede elluviimiseks vajaksid sotsid koalitsioonipartneriks keskerakondlasi.

Praegu on riiklikust üüriturust jutustamisel rohkem tõsisematelt asjadelt tähelepanu kõrvalejuhtimise väärtus ja eesmärk.