Toimiv üüriturg turgutaks Eesti majanduse arengut

Turgu iseloomustab korrastamata üürisuhe. Tegelikest tuludest pole ülevaadet, sest palju tehinguid tehakse otse üürileandja ja üürilevõtja vahel ning üüritulu deklareerivad vähesed.

Eluaseme olemasolu kuulub inimese põhivajaduse hulka ning selle rahuldamata jäämisel on pikaajaline mõju individuaalsele heaolule ja riigi majandusele. Eluasemega kindlustamine on otseselt seotud tööhõive ja sissetulekutega. Hästi toimiv üüriturg aitaks kaasa Eesti majanduse arengule. See võimaldaks nn mobiilsel tööjõul vabalt liikuda, soodustaks riigisisete ja riigiväliste spetsialistide tööleasumist ja rakendamist, suurendaks kohalike firmade tahet luua uusi töökohti ja soodustaks välisinvesteeringuid.

Eluaseme puudumine ajab Eestist minema. Suurenenud on nende inimeste osakaal, kes ­eelistavad üürieluaset eluasemeomandile. Eluaseme kättesaadavus on probleem paljudele iseseisvat elu alustavatele noortele, kel puudub võimalus eluaset isikliku omandina soetada ja kes pole valmis ennast püsivalt siduma kindla elukohaga. Turu ootustele vastava üürieluaseme puudumine on üks põhjus, miks noored spetsialistid lahkuvad Eestist.

Vajadust stabiilse ja hästitoimiva üürituru järele kinnitavad mitmed uuringud ja sõnavõtud. Hiljuti selgitas majandusteadlane Heido Vitsur (ÄP 03.04.14) üürituru tähtsust ettevõtete käekäigu ja ühiskondliku rikkuse tagamisel. Toimiva üürituru vajadust kinnitab ka Katrin Paadami koostatud uuring “Üürieluaseme kättesaadavus ja vajadus”. Inimeste soovi elada üüripinnal tõendab suur osa selleteemaliste artiklite kommentaare: lihtsam on vahetada eluaset, kui sissetulek väheneb või kui tahetakse suurem väiksema vastu vahetada; pole raha korteriostu sissemaksuks; noortel on keeruline elamispinda muretseda; lihtsam tööd leida; ei taha olla laenuori; rohkem peresid jääks Eestisse.

Viljandi linnapea Ando Kiviberg on öelnud, et kohalikel firmadel on raske palgata töötajaid, sest pole võimalik leida üüritavat elamispinda. Tema sõnul oleks Viljandis kohe vaja vähemalt 500 üürikorterit. Vajadus üürikorterite järele on ka Paides,Tartus ja mujal Eestis, see ei ole ainult Tallinna ja Harju maakonna küsimus.

Valitsuse 29.04 pressikonverentsil ütles rahandusminister Jürgen Ligi, et kui riik hakkab kortereid ehitama, siis oleks see tänaste korteriomanike endi raha eest neile konkurentsi tekitamine. Nii üksühene see ei ole, sest maksu maksavad ka need, kellele elamispinda ei kuulu.

Uute üürikortermajade lisandumisel jääb ­üüriturule kindlana alles korteriomanik-üürileandja, kellele kuulub üüripind nüüdisaegses väikeste kuludega majas. Turg korrastub ja muutub usaldusväärsemaks nii üürnikule kui ka üürileandjale. Kindlasti langevad “mägede” korterite üürihinnad.

Ei tohi olla luksus. Kvaliteetse elamispinna üürimine ei saa olla normaalselt toimivas riigis keskmise sissetulekuga inimesele luksus. Riigil on õigus ja kohustus teatud arenguetapil reegleid muuta majanduse toimimise sihiga. Enamikus Euroopa riikides tunnistatakse avaliku sektori tähtsust eluasemesüsteemi kujundamisel, eluasemega kindlustamise korraldamisel, sealhulgas üürieluaseme võimaldamisel oma kodanikele. Eestis on suurem osa elukondlikku kinnisvara ehitatud 1960–1989. Juba praegu on see moraalselt vananenud. Maju võib küll renoveerida, kuid täielikult nüüdisajastada ei ole võimalik.

Viimase 25 aasta jooksul on ehitatud 6–7% kogu elamufondist, umbes 2000 eluaset aastas. Seda on liiga vähe. Buumiaastatel rajati 6000–7000 elamispinda aastas ning 80. aastatel üle 10 000 elamispinna aastas. Ainuüksi amortiseerunud elamispinna taastamiseks peaksime ehitama lähiaastatel vähemalt 6000 elamispinda aastas.

Enamikus arenenud riikides on selge elamuehituspoliitika. Eestis kahjuks ei ole. On rakendatud meetmeid elamute renoveerimiseks ja antud toetusi elamispinna soetamiseks, kuid uute elamute rajamine on jäänud põhiliselt erasektori hooleks. Loodan, et valitsus tunnustab stabiilse, hästitoimiva ja kvaliteetse üürituru tekkimise tähtsust ja võtab elukondliku kinnisvara arengukavas arvesse üürikortermajade rajamise vajadust.