Sõda ei tule. Sõjahüsteeria mõjub majandusele halvasti

Kuid on paar asja, mis olid 25 aastat tagasi täiesti erinevad kui nüüd. 25 aastat tagasi unistasime vabast, piiranguteta majandusest. Praegu elame aga piirangute majanduses, kus meeletute koosseisudega inspektsioonid kontrollivad kõike. Tollal tahtsid kõik ettevõtluses kätt proovida, praegu tahetakse järjest vähem ettevõtjaks saada. Järjest rohkem soovivad noored saada riigitöötajaks, ilmselt on see kõige stabiilsem leib.

25 aastat tagasi, hoopis keerulisemal ajal, vaatasime optimistlikult tulevikku, mida tahtsime üles ehitada. Praegu on ühiskond tulvil hirmutamist ja sõjahüsteeriat. Olen kindel, et kriisikoosolek majanduse ja transiidi teemal (eile Muuga sadamas – toim) transiidi arengule kaasa ei aita. See saab ilmselt jätkuks meedias toimuvale, kus hirmutatakse Venemaaga, sõimatakse Venemaa riigijuhte ja Venemaa raudteejuhte. Kohalikke venelasi käsitletakse taas okupantidena. Inimesi valmistatakse ette sõja alguseks ja sõjaks.

Küsin siis panikööridelt ja sõjahüsteerikutelt: millal sõda algab ja millal ta lõpeb? Sest enne sõja algust ja sõja ajal pole mõtet investeerida, seda on mõtet teha alles pärast sõja lõppu. Mina mõtlen pragmaatikuna ja soovitan ka teistel nii mõelda.

Millal hakkas transiidimaht vähenema? Allakäik algas 2007. aasta teisel poolel ja oli otseselt seotud pronkssõduri käpardliku ümberpaigutamisega. Teiseks, veeteede tasude ja raudtee infrastruktuuri tasude tõstmine on teinud läbi Eesti transiidi kallimaks kui naabritel. Ka selle tõttu kaotab Eesti transiidimahtu.

Valitsejad valetasid, kui ütlesid, et transiidi tähtsus Eesti majandusele on marginaalne. PriceWaterhouseCoopersi analüüs räägib, et transiidi ja logistika kaudne mõju Eesti SKP-le on 16% ja otsene mõju 6,3%. See arvutus on tehtud 2013. aasta mahu põhjal, kus maht oli juba omajagu vähenenud.

Pärast pronkssõduri jama langes Tallinna sadam Balti riikides liidripositsioonilt neljandale kohale, Eesti Raudtee veomaht on vähenenud kaks korda. Pronkssõdur avas Ust-Luga sadamale rahakraanid üleöö.

Majandusministeeriumi spetsialistid arvutasid tollal välja, et pronkssõduri ebaprofessionaalne teisaldamine tekitas riigile kahju 8 miljardit krooni aastas. Kas ei ole need piisavad põhjused, et nimetada pronkssõduri eemaldamise kangelasi hoopis antikangelasteks?

Allakäigu põhjused pole kadunud. Allakäik jätkub. Kriisikoosolek seda ei peata, see teema ei huvitagi kedagi väljaspool seda saali. Ka paljud siin saalis viibijad ei ole huvitatud transiidi või Eesti majanduse kui terviku käekäigust. Mulle tundub, et majandus ja inimeste hakkamasaamine ei ole praeguses Eestis tähtis. Sotsiaalminister ei käi Soome laevalt ehitajaid reede õhtul vastu võtmas, olgugi et Kalevipoegade taga on kümned tuhanded vanemateta kasvavad lapsed. “Ärgem halagem,” ütlevad paniköörid ja hüsteerikud, “meie jaoks on inimestest tähtsam sõjaline julgeolek – tankid ja kahurid.”

Kuid NSVL ei langenud väheste tankide tõttu, vaid seepärast, et rahval polnud leiba. See on praegu nii ka Ukrainas. Ukraina kriisi võis ­ette näha ja seepärast ütlesingi oma 2014. aasta prognoosis, et algab külm sõda ning majanduskasv tuleb alla 1%. Nüüd vähendan seda prognoosi veelgi. 20 aasta jooksul pole rahva valitud pealikud soovinudki Ukrainast iseendaga hakkama saavat riiki teha. On aetud mingit oma asja, rahvas on viletsuses. Samamoodi oli see NSV Liidus ja sellepärast NSVL lagunes. Rahvas pole rahul, seda näitasid rahutused Lvivis, Kiievis ja Krimmis, ka Donetskis, Luganskis  ja muudes Ukraina piirkondades.

Praegu käib Ukrainas sisuliselt kodusõda. Aga kus on majandusprogramm ja ise hakkamasaamise programm? Ühed oligarhid on saanud sanktsioonid, teised samasugused määratud kubernerideks ja kandideerivad presidendiks. Kas rahvas usub neid ja hakkab neid toetama? Julgen kahelda.

Olen rääkinud kolleegidega Ukrainast. Mis toimub? Vastus: Ukraina majandus on hävitatud, riik ise hakkama ei saa. Ukrainale lubati 17 miljardit dollarit abiraha. Kindlasti oli see otsus suureks abiks, kuid mis saab edasi? Keegi ei suuda 45 miljoni elanikuga riiki üleval pidada, ilma et riik seda ise teeks.  Minu arvates on Ukraina kriis kestnud 20 aastat ja arenenud väga kaugele. Ma pole ainuke, kes arvab, et see suur riik võibki laguneda tükkideks. Praegu pole näha jõudu, mis võiks seda takistada.

Nüüd Eestist. Eestis vahetus koalitsioon. Aeg-ajalt peavadki koalitsioonid vahetuma, et sahtlid saaksid puhtamaks ja võim saaks puhtamaks. Majandusmehe ja kodanikuna suhtun hästi uue koalitsiooni sündi, sest iga uus annab uut lootust. Uued noored tegijad Reformierakonnast pole dogmades kinni ja mulle meeldib, et nad on liberaalid.

Meie noor peaminister on osutunud märksa targemaks inimestest, kes võiksid talle olla vanema rollis. Valitsus on alustamas dialoogi Eesti venekeelse elanikkonnaga, sealhulgas ja eriti Ida-Virumaal. Valitsuse liikmete avatud suhtlemine kõigi Eesti elanikega on võimsam kui tahes suurest tankiarmaadast, mida Eesti nagunii kunagi endale soetada ei suuda.

Ent kui majandus ei kasva, ei saa suureneda inimeste heaolu. Kui uus koalitsioon suudaks riigi majandust natukenegi järele aidata, oleks nii mõnigi ettevõtja nõus annetama oma toetus­briljandid proletariaadi diktatuurile, nagu sotside kohta on öeldud.

Tahan välja öelda järgmised järeldused. Eestis ei tule sõda. Eestit ei kavatse keegi rünnata, ka mitte Venemaa. Pärast Ust-Luga sadama ehitamist ei anna Eesti liitmine Venemaale midagi, kuid tooks kaasa palju pahandusi.

Ilmselt suudetakse sõda vältida ka Ukrainas ja leppida rahvusvaheliselt kokku mingis uues jõudude tasakaalus. Ukraina majandus on tuksi keeratud ja sealt ta kiiresti välja ei tule. Sõjaks ei lähe, kuid külmutatud konflikt püsib pikalt.

Eestis tuleks hoiduda sõjahüsteeriast, muidu ootab Eesti majandust tõsine tagasiminek ja inimesed, eriti noored ja aktiivsed, lähevad sinna, kus parem ja julgem elada. Rahu tuleb hoida ja kaitsta, sest igasugune rahu on parem kui sõda.

Meie rahvusliku julgeoleku garandid on ­NATO ja Euroopa Liit. Eesti peab tegema kõik võimaliku selleks, et Euroopa Liit ei laguneks, vaid tugevneks. Et temast saaks lõpuks ometi tõsiseltvõetav poliitiline ja ka militaarne jõud. Eesti rahvuslikes huvides on pikka aega kestev Euroopa Liit, mida ei ole võimalik saavutada ilma Euroopa föderaliseerimiseta.