Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sooneutraalne kooselu otsast lõpuni
Igaüks on tähele pannud, et näiteks usk ja argikeeli homoabielud on kindla peale mineku teemad, kui soovitakse mingile loole suurt hulka netikommentaare saada. Seda kinnitab ka ühiskonnas praegu kirgi küttev kooseluseaduse eelnõu, mis mõni aeg tagasi 40 parlamendisaadiku allkirjaga varustatult riigikogu menetlusse jõudis.
Just homoabielude temaatika on antud eelnõu ja selle ümber peetavate arutelude puhul ühtaegu nii aiaks kui aiaauguks. Seaduse pooldajad väidavad, et eelnõul pole nendega mingit seost ning kooselu ei ole abielu (mida see mõistagi ka pole). Vastasrind omakorda apelleerib sellele, et tegu on just nimelt homoabielude seadustamisega, kõik muu kooseluline on vaid kamuflaažiks.
Abielu seadusest välja. Ehk aitaks aga pingelõdvendusele kaasa, kui eelnõust välja jätta ainuke (sic!) lause, kus kohtab selles muidu läbini sooneutraalses eelnõus mõistet “samasooliste” (või õigupoolest üldse mingit viidet isikute/kaaslaste soole): “Välismaal sõlmitud samasooliste isikute kooselu või abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus kooselu või abielu sõlmimise riigi õiguse kooselu või abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema elukaaslase elukohariigi õigusele.” Või vähemasti jätta sellest lausest välja sõna “abielu”. Et ei olekski siis seaduses üldse mainitud samasooliste abielu, mille lubamiseks Eesti ühiskond eelnõu seletuskirja kohaselt veel ka valmis ei ole. Kui kooselu, siis läbinisti kooselu.