5000 numbrit tehtud!

Kui Äripäev ilmuma hakkas, polnud Eesti veel iseseisev. Nokia tootis Soomes kummikuid ja meie ette­võtlus piirdus vahvlite müügiga tänaval. Oleme näinud kolme presidenti ja kaheksat peaministrit. Näinud Vene vägede lahkumist ja Eesti astumist NATOsse ning Euroopa Liitu. Oleme koos lugejatega olnud tormilise erastamise,  Hansapanga tõusu, Skype’i sünni ja sadade teiste edulugude tunnistajad.

Praegu on Äripäeva toimetus ja kogu organisatsioon tugevam kui iial varem ning valmis ründama koos võimeka Eesti ettevõtjaga uusi­ tippe.

Hea lugeja, teeme seda koos!

Ülo Pärnits loeb võimalusel igat Äripäeva numbrit

Äripäeva üks asutajatest Ülo Pärnits on üritanud jälgida majanduslehte iga päev ning usub, et kui Eestis ei tule just revolutsiooni või ettevõttes ei tehta kardinaalseid juhtimismuutusi, jõuab meediakontsern senisest veel sama palju edasi liikuda.

Mainor ASi nõukogu esimees Ülo Pärnits nimetab Äripäeva 5000. numbri ilmumist meeldivaks uudiseks. Et Äripäeva nimetatakse vahel kollaseks või kirutakse, see käib tema sõnul elu juurde.

Kolmapäeval ilmub Äripäeva 5000. number. Mitut Teie olete lugenud või vähemalt sirvinud? Ma olen vist lugenud iga numbrit, kui ei ole olnud just mingeid erakordseid asjaolusid, nagu näiteks välismaareis. Ma arvan, et olen 4800 numbrit lugenud. Kuna olen lehe sünni juures olnud, siis on tema vastu sümpaatia. Samal ajal huvitavad mind majandusprobleemid ning Äripäev on selles suhtes väga hea leht.

Lahkusite Äripäevast 1997. aastal, kui ma ei eksi. Kuidas on Teie jaoks Äripäev muutunud pärast seda? Kui ma olin nõukogus, kui Mainor oli 49% omanik, siis mulle tundus, et Rõtov (Äripäeva peadirektor Igor Rõtov – toim) tahtis kogu aeg näidata üldsusele, et ta ei sõltu Mainorist. Seetõttu olid artiklid minu või Mainori kohta üpris kriitilised. Teine probleem oli, et olin sel ajal Koonderakonna juhatuse liige, mistõttu käisid paljud kurtmas, et ma lööksin korra majja. Ma seda muidugi ei teinud ega sekkunud. Pärast osaluse müümist ei olegi seal sellist kriitilist artiklit olnud.

Kas Äripäev on muutunud leebemaks? Ma ei usu, et Äripäev on muutunud leebemaks. Kuna enamik lugejad, üle 90%, on väike­ettevõtjad, tuleb kogu aeg anda pihta suurettevõtjatele, kuna nad ikka aeg-ajalt astuvad väikestele peale. Enamikule lugejatest meeldis siis lugeda, et “paras, sai jälle!”. Selline oli siis ideoloogia. Kuna mina kuulusin suur­ettevõtjatega ühte rühma, siis sealt see tuli.

Kuidas näete Äripäeva tulevikku? Äripäev pole ainult leht, vaid kontsern, mis informeerib ühiskonda majandusprobleemidest. Seminarid, veeb, raadio...

Saan aru, et Teie jaoks ei ole Äripäev siis pelgalt ajakirjandus. Ei ole. Ta on ühiskonda majandusprobleemides informeeriv organisatsioon.

Mida ootate Äripäevalt just lugeja vaatepunktist? Äripäev on hästi kokku pandud. Ma ei oskagi öelda, et kirjutage sellest või teisest rohkem. Olen väga rahul. Te olete ikkagi profid ja mõelnud, kuidas asja paremaks teha. Küll teil ikka ideid tekib, kuidas asja paremaks teha.

Mismoodi saab Äripäev edasi liikuda, kui vaadata seda ärijuhi pilguga? Äripäev Igor Rõtovi juhtimisel on arenenud ikkagi tundmatuseni, kui võrrelda 25 aastat tagasi looduga. See on hoopis midagi muud.

25 aastaga on väga palju muutunud. On väga palju muutunud. Ma ei tea, kas teistes riikides ongi niisuguseid nii-öelda majandusinformatsiooni kontserne. Keegi ütles, et Financial Times pidi ka olema sarnane.

Kas Äripäev jõuab ka 10 000. numbrini? Ma arvan, et kindlasti, kui Eestis ei tule revolutsiooni, nagu oli 1920. või 1940. aastal, mis ühiskonna segi pööras.

Kõik need katsed, mis on seni olnud, et teha paralleelne majandusajaleht, ei ole õnnestunud ja nüüd ei õnnestu see enam kunagi.

Äripäeva jalgealune tundub kindel olevat. Mulle tundub see väga kindel. Muidugi võib juhtimine minna erakordselt ebakompetentse inimese kätte, aga ma loodan, et nõukogu teeb ­õigeid otsuseid, kui peaks kedagi välja vahetama.

Millest oleme kirjutanud?

9. oktoober 1989Äripäeva avanumbris süstis eestlastesse usku toonane Rootsi väliskaubandusminister Anita Gradin, kes lehele antud intervjuus uskus Baltimaade edusse. Esimeses numbri tähtloos analüüsis Edgar Savisaar Eesti majandusväljavaateid 1990. aastal. “Kui küsida, mida täna majandustegevust alustanud väikeettevõtja kõige enam vajab, siis on vastus üsna täpselt aimatav – ta vajab kindlustunnet homse suhtes. Vajab garantiid, et tema raha ja energia, mis on tema ettevõtlikkuse aluseks, toovad talle sisse tema suutlikkusega võrdväärset tulu,” kirjutas toonane Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees Edgar Savisaar.

27. mai 19971000. numbri kaaneloos kirjutas Äripäev, et ühinemisläbirääkimistele Euroopa Liiduga võidakse kaasata ka Eesti. Nagu teame, oodati lisaks järele rida teisi riike ning vastuvõtt leidis aset seitse aastat hiljem ja korraga 10 riigile. Äripäev on alati seisnud ausa ja kartmatu vaba ajakirjanduse eest. Seepärast asutas ajaleht stipendiumi Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile, kes on saavutanud semestri jooksul parimaid tulemusi praktilise ajakirjanduse kursusel. Esimeseks stipendiaadiks sai I kursuse üliõpilane Olesja Grinko.

24. september 20012000. numbri kaanelugu oli toona viiendat korda reastatud Eesti rikaste edetabel, mida ajastule kohaselt troonisid transiidiärimehed. Esikolmiku moodustasid Anatoli Kanajev, Aadu Luukas ja Endel Siff. Äripäev avaldas ka intervjuu ametisse alles astuva president Arnold Rüütliga, kes oli vastu maa müügile välismaalastele ning kutsus üles kauplema Euroopa Liitu astumise tingimuste üle.

1. detsember 20053000. numbri kaaneloos on toonase Suurbritannia peaministri Tony Blairi kõigest paaritunnine külaskäik, mille ainuke eesmärk oli Euroopa Liidu eelarvekõnelused. Tegu oli esimese seitsmeaastase eelarveperioodiga, milles Eesti kaasa lõi. See tekitas suurt huvi.

15. märts 20104000. number ilmub ajal, kui kriis veel kestab. Nii rääkis Äripäeva kaanelugu sellest, kuidas paarilt suurelt ja tuntud firmalt võla tasumist oodanud Tartu ettevõtjal Kaido Peikeril katkes kannatus. Ta otsustas sõita pealinna ja raha tagasi küsida.