Ehitus. Paadisildade ehitajal valmis tootmishoone rätsepatööna

Paadisildade OÜ tegutseb Tartumaal Puhja vallas uhiuues tootmishoones. Ruumi on 760 ruutmeetrit ning pind on jagatud tootmishalliks, olmeplokiks, katlamajaks ning kontoriks. Vaevalt oskasid ettevõtte juhatuse liikmed Marek Vikat ja Andres Agan viie aasta eest mõelda, et pisike ettevõte nii kaugele jõuab.

Agan meenutas, et esiti tegutseti OÜ Bigbagi laopinnal, mida renditi vastavalt kasutatud päevadele ja hõivatud ruumi suurusele. “Kogu esimese tegevusaasta toimetasime stiilis, et kord tootmisruumides sees, kord nende ees väljas killustikuplatsil,” meenutas ta. Ka kogu kasutatav seadmepark oli juhuslik ning laenatud.

Garaažiajastu. Tööd jätkus ning aasta hiljem renditi koostöös BigBagiga suuremad ruumid. Kuna BigBagi tegevus oli hääbumas, jõuti teise tegevusaasta lõpuks olukorrani, mil varem ulualust pakkunud ettevõttest oli saanud ülalpeetav, kes hoidis paari alust juba Paadisildade OÜ ruumides. “Seda aega võib pidada klassikaliseks garaažiajastuks, kus paljud tööriistad olid renditud, tehnoloogilisest plaanist ega seadmete loogilisusest polnud juttu ning töö käis täiesti suvalistel aegadel  – õhtud, nädalavahetused ja nii edasi,” rääkis Agan.

Multifunktsionaalne lahendus. Toona oli neil pinda 150 ruutmeetrit, kuid sellest ei piisanud. Osa tooret seisis isegi parklas, mis põhjustas konflikte rendipinna omanikuga. Taas pakiti asjad ning koliti 250 ruutmeetri suurusele pinnale. Väliala oli korralik, aga probleemiks oli ventilatsiooni puudumine. “Pindade puhul oli tagantjärele vaadates suurimaks takistuseks see, et suurele pinnale oli paigaldatud vaid üks suur uks, kust pidi toimuma nii sisend- kui ka väljundlogistika,” arutles Marek Vikat. “Paljud tehnoloogilised protsessid ootasid üksteise taga, tööde planeerimine oli äärmiselt komplitseeritud ning keskkond iseenesest pidi taluma mitmesuguseid eripärasid – betoonitööde korral oli ruum must ja märg, puidutöö aga nõudis vastupidist.”

See kõik andis tõuke mõttele ehitada hoone, kus oleks tagatud parim kuluefektiivsus. Taheti, et paralleelselt oleks võimalik tegelda nii puidu- kui ka betoonitöödega ning sisuliselt teenindada nii väljuvat kaubavoogu kui ka ettevõttesse tulevat sisendit.

Paari aasta eest alustati hoone projekteerimisega ning mullu eraldas PRIA maaelu mitmekesistamise toetusmeetmest hoone püstitamiseks 99 930 eurot. “Ilma selleta poleks sammu astumine olnud võimalik,” toonitas Vikat.

Otsiti välja viis sobivat äripinda/ärikinnistut, mis tundusid oma suuruselt ja ehitusalalt sobivad. Mõnel oli peal hoonestus, teistel mitte. Ettevõtte esimeseks eelistuseks oli kolimine tööstusalale, kuid kuna arendajate huvid ei tundunud sobivat firma nägemusega, sai üldsuunaks eraldi kinnistu leidmine.

Oluline roll oli ka Puhja valla esindajatel, kes olid vastutulelikud ettevõtluse arendamiseks selles piirkonnas. Esiti plaaniti juba olemasolevat hoonet renoveerida, kuid plaan luhtus. “Maa geoloogilised näitajad olid kehvad ega võimaldanud meie soovitud hoonet olemasolevasse asukohta renoveerimise teel rajada,” selgitas Agan.

Osaliselt suletud. Hoone valmis tänavu.  Agana sõnul on selle peamiseks väärtuseks suur multifunktsionaalne tootmispind, mida võib vastavalt soovile ümber jagada puidutööde ja betoonitööde vahel. Osa laopinnast on rajatud selliselt, et mingil ajal on see kasutusel siselaona, valutööde ajal aga valamispinnana slipiplaatide tootmiseks. Ta tõi välja ka tootmisloogilise liikumise, kus osa toodetest (nii sisendi kui ka valmistoote puhul) liigub hoones niinimetatud X-teljel (ustest sisse ja hoone sügavusse) ning teine osa peab samal ajal liikuma ühest sektsioonist teise ehk hoone ees ja sees Y-teljel. “Kogu hoone loodi selliselt, et võimalik oleks aluste transport nii kahvelkärude kui ka suure tõstukiga,” ütles ta.

Töökohti on planeeritud kümmekond ning selle numbrini jõutakse vastavalt tellimuste suurenemisele. Selle aasta lõpuks peaks tootmisüksuses olema viis töötajat.

Agana kinnitusel mahub seadmeid uuele pinnale oluliselt rohkem, kuid nende arvu kiiret suurendamist või ühiku arvu kasvatamist pole plaanis. “Pigem on meil võimalik kasutada rohkem matriitse ja vorme, mille paigutamine kasutusväliselt on otstarbekas ja lihtne. Seadmete juures on oluline muudatus liikumine osaliselt akutööriistadelt suruõhuseadmetele, sest töökohad on uuel tootmispinnal kaardistatud ja enam­-vähem paigas.”

Oodatus kulukam. Vikat märkis, et hoone ehitamine läks kavandatust umbes 30 protsendi võrra kallimaks. “Ehitushinnaks jääb ilmselt 250 000–300 000 eurot. Tegemist ei ole siiski eelarvestajate veaga või vahepeal tõusnud ehitushindadega, vaid peamiseks asjaoluks olid just hoone ehitamisega kaasnenud ehitustegevused, mis ei sisaldunud esialgses eelarves,” lausus Agan.

Ta ütles, et näiteks nõudsid päästeameti nõuded lahendusi, mida varem ei osatud ette näha (tuletõrjevee suur maht ja asukoht hoone suhtes, turvaseadmete paiknemine platsil ja muu see­sugune), samuti otsustati ehitada hoone ette estakaad, mis tagab parema tootmislogistika. See on veel valmimisel.

Peatöövõtja oli R.Shup OÜ. Ettevõtte valikul sai Agana sõnul oluliseks pikk tegevuskogemus ning hea maine turul – seda nii klientide kui ka allhankijate arvates. “Ei oleks soovinud, et meie hoone ehitab mõni ehitusfirma, kelle allhankijad tahavad tulla hiljem detaile ära kruvima, tuues põhjenduseks peatöövõtja makseraskused või pankroti.”!

Agana sõnul on järgmiseks sammuks kohanemine uue tootmishoonega, sest harjumiseks on vaja veel aega. “Oluliseks tunnustuseks on kiidusõnad Rootsi ja Saksa partneritelt, kes on tunnustanud ettevõtte panust tootmispinna arendamisel ja seeläbi toodangu kvaliteedi tõstmisel. Hea tunne on, kui öeldakse, et teiesuguse läbimõelduse ja pühendusega partnereid on vähe.”

Konkurent rendipinnaga rahul

Paadisildu valmistava OÜ Tormitehnika juhi Tim Püvi sõnul on nemad rendipinnaga rahul ja oma tootmishoone rajamist vähemasti lähiajal ei kaalu.

Ettevõttel on tootmispind Harjumaal Kiia külas, kus ruumi on 200 ruutmeetrit pluss õueala. “Põhilised seadmed on akudrellid, järkamissaag, ketaslõikurid ja muud väiksemad tööriistad. Suuremaid tootmisseadmeid pole. Iga sild on erinev ja see on suuresti käsitöö.”

Ta lisas, et neil on küll teatud standardlahendused, aga iga kliendiga peetakse nõu ja tehakse personaalne pakkumine.

Ta lisas, et tootmismaht on viimastel aastatel kasvanud. “Eelmine aasta oli päris tihe. Üldiselt valmistame 30–40 paadisilda aastas,” selgitas ta.  Turul on konkurente palju, kuid tellimusi jätkub.

“Oma tootmishoone peale me ei mõtle. Jätkame lähiajal kindlasti rendipinnal. Tõsi, sõltub, mis tulevik toob. Materjali ladustamine ja valmisprojektid võtavad ikkagi kõvasti ruumi,” arutles ta.

Tünnitehas  loobus paadisildadest

Kui Tünnitehase koduleheküljel seisab, et toodetakse ka näiteks ujuvaid paadisildu ja parvesid, on ettevõtte juhi Meelis Michelsoni sõnul praeguseks paadisildadest  loobutud.

Jätkatakse ainult tünnirindel. “Me ei nuuma kedagi teist, meil on oma pind ja masinad. Me pole üldse klassikaline tootmis­ettevõte, mis on suunatud mahu suurendamisele,” märkis ta.

Tartu tünnitehas on valinud lahenduse, et tegelevad vaid tootmisega, klientidega suhtlemine on jäetud edasimüüjate õlule. “Klient on kuningas, aga kuningaga suhtlemine on keeruline ja närvesööv. Selle jaoks on kavalamad ja libedamad sellid, meie oleme töömehed, kes keskenduvad sellele, et kvaliteetset toodangut pakkuda,” selgitas Michelson.

Ta lisas, et nad on väike firma ja usaldavad müügi edasimüüjatele.  Korraga tegutseb tootmise peal viis kuni kümme meest. “Meie paneme tellimused paika vastavalt selle, mida klient edasimüüja arvates ootab,” ütles Michelson.

Ta nentis, et vahendajad võtavad märgatava tüki kasumist.  “Külma kõhuga võib öelda, et edasimüüjad müüvad neljakordse hinnaga edasi. Kui see kõik pulkadeks võtta, siis nii hind kujuneb. Ma ei põe selle pärast. Igaühel on oma kulud.”

 

Ehitusel jaga kulud kaheks

Andres Agan, Marek Vikat, Paadisildade OÜKõige olulisem soovitus on jagada ehitusega seotud kulutused kahel printsiibil. Ühelt poolt tuleks planeeritud kulutused jagada osadeks vastavalt osapooltele, kes on hiljem hoonega seotud. Sellisteks kuludeks võivad olla näiteks vallavalitsuse korraldusel vajalikud tehnilised kriteeriumid (juurdepääsuteed, valgustus vms), kohalik üldine avalik huvi (mürabarjäärid, haljastus, töötajate parkimine), töötajate soovid (nt erivajadustega töötajad) ning seejärel ettevõtte enda huvid ja vajadused. Teiseks oluliseks kulutuste jagamise aluseks on kulutuse motiveeritus ehk kas tegemist on kohustusega (näiteks päästeameti seisukohast), sooviga või planeeringusse võetud tulevikulahendusega. Seeläbi on võimalik jagada ehituseelarve sisuliselt minimaalseks, optimaalseks ja maksimaalseks. Minimaalse puhul saab luua tootmispinna, mis rahuldab senise vajaduse ja seda  elementaarsel tasemel (pole ruumi tugiteenustele ega arengule), maksimaalsel puhul arvestatakse kohe juba võimalike tulevikuplaanidega ning seotud osapoolte huvidega (näiteks töötajate saunad, juurdeehituseks vajalikud konstruktsioonisõlmed jne).Seesugune kulude jagamine võimaldab teha läbipaistvama ja enda suhtes ­ausa eelarve, milles on võimalik orienteeruda ja püsida. Ainult niinimetatud enda jaoks vajalike tegevuste planeerimine ning teiste seotud osapoolte huvide mittearvestamine ei ole kindlasti parim lahendus.