Arhitektimõtlemisest, loominguliselt

TEMPTi kontor asub Kalamaja tagahoovis, helehallis telliskivihoones. Mööda pikka koridori tuleb lähemale must uks, veel üks must uks, kust ulatab terekäe Tempti arhitekti kelmikas pilk. Kontor on valge, kollane, kirju, saginat ja makette-katsetusi täis. See on arvukate eramute, korteri- ja tööstushoonete, peatselt valmiva Lottemaa vormileiutajate päevane tsitadell.

Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi ehk TEMTi sõpruskonnast välja kasvanud TEMPT on sõbralik nali endise kooli vana nime pihta. 2006. aastal ettevõtte registreerinud Hiiumaa notar kontrollis enne jah-sõna andmist isegi järele, ega noormehed kooli nime ei taha firma nimeks saada.

“Paljudel TEMTi õpilastel oli nagu valehäbi oma kooli ees, aga me just tahtsime rõhutada, et oleme TEMTist. See oli meil omamoodi mäss süsteemi ja tõekspidamiste vastu,” meenutab Mihkel Urmet nime lõbusat saamislugu. “Koolide (Eesti Kunstiakadeemia ning Tallinna Tehnika­kõrgkool – toim) vahel on erinevused küll, aga mõlemad on head. Eriti hea, kui arhitekt on saanud mõlemas käia, nii saab ainult oma haridust rikastada,” lisab ta.

Buumiajal alustades tuli ka TEMPTi arhitektidel projekteerida palju kortermaju, kuid aja jooksul on tööde hulka lisandunud eramuid, tööstushooneid ja ka näiteks tootedisaini ning lennukaid puuotsamajasid.

Lai tegevusvaldkond on ühekorraga Eesti õnn ja õnnetus. “Eesti on nii väike, et suurt spetsialiseerumist ei saagi olla, nii et teeme kõike, äärest ääreni, nagu paljud teevad. Aga üritame alati midagi lõbusat leida,” ütleb Urmet. “Mida erinevamaid asju teed, seda rohkem õpid kogu aeg juurde,” lisab Valter asjale positiivse külje. Samuti püüavad mehed igati kaasa aidata arengule, et enda tööd välismaale eksportida.

Valteri sõnul on nende parim ekspordi­potentsiaal Eesti Puitmajaliidu kaudu. Näiteks märtsis käisid nad ühisboksiga Londonis Ecobuildi messil, kust ongi tänu atraktiivsetele puuotsamajadele ka mõned koostööpartnerid juba leitud.

Veidi üllatavalt ütleb Armin Valter, et ehkki kõige rohkem meeldib talle projekteerida eramuid, siis büroo käigushoidmiseks sellest ei piisaks. Ta selgitab muigega, et eramu puhul on ruutmeetri ja aja suhe ebaefektiivne, kuna ühele ruutmeetrile kulub väga palju aega võrreldes näiteks kooli või büroohoonega.

“Eramute puhul lähed väga intiimselt inimeste pereelusse sisse. Oled arhitektina nagu üks pereliige, mõeldes ja visualiseerides nende elu ja tulevikku,” lisab Urmet ja nendib, et sama energiaga suudaks ta terve kortermaja valmis projekteerida.

Valteri sõnul on väikese objekti projekteerimise puhul kõige kütkestavamad alati väga erinevad soovid, kohad, materjalieelistused, mis tõukavad arhitekti alati asjadele väga loominguliselt lähenema. Näiteks kuidas panna aknast paistma see puu, järv või kivi, mida tellija vaatelt ootab.

Kui aga tellija ainus eesmärk on saada odavalt ehitusluba, ei saa see Valteri sõnul olla intrigeeriv ülesanne. “Hea, kui tellija on avatud ja entusiastlik, ta teab, miks ja mida ta tahab, ning talle on olulised teised tasandid peale ehitusloa,” sõnab Valter.

Urmet lisab muigega, et äärmiselt põnev oleks ette võtta töö, kus tellija tuleb jutuga, et ta on väga vaene, et teda ei huvita projekti maksumus, vaid see, et hoone saaks võimalikult odavalt püsti. “Kui saaks, siis ma teeksin hooneid ainult Kunsti pärast või näiteks Loodusele. Teeks metsa mingi maja, mida näeks võib-olla üks inimene kord aastas, toetaks seal korraks oma seenekorvi ja läheks edasi,” viib Urmet mõtte uitama.

“Aju on selline arvuti, kuhu sa paned lähteandmed sisse, aga ei tea, millal vastus välja tuleb,” mõtiskleb Valter ideede tekkimise üle. “Vahel võid kuu aega ringi jalutada, nii et midagi ei juhtu, kui järsku käib klõps ära. Samas vahel näed mingit kohta ja tead kohe, kuidas objekt hakkab välja nägema. Enamasti tekib lihtsalt idee kujutis, millest arhitekt joonistab skitsi, silueti. See on nagu tunne, nagu unenägu, ilma detailideta,” kirjeldab ta.

“See oli vist Leonhard Lapin, kes rääkis kunagi, et arhitekti peas valmis mõeldud maja on nn tõeline maja. Kui projekt on vormistatud ja ehitajad maja valmis teinud, siis päris maailma maja on selle “tõelise” maja vari,” sõnab Taavi Kuningas ja viskab õhku küsimuse: kumb on siis olulisem, kas see, mis on ajus, või see, mis reaalsusse jõuab?

“See on hästi kummaline tunne, kui maja saab valmis. Me teeme seda arvutis 3D-s ja kõnnime seal juba ammu enne ehituse algust ringi,” räägib Kuningas. “Lõpuks, kui oled päriselt ehitusplatsil, siis saad aru, et vau, olen juba olnud siin!” Ka Urmeti sõnul on võõrasse majja astudes veidi imelik teada, mis ootab nurga taga.

Põnev on arhitektil jälgida ka juba maja ehitust, sest kui enne tuli seda teha arvutis üksinda, siis platsile jõudes sagib ehitusel juba kümme või kolmkümmend inimest, kes kõik töötavad sama maja kallal.

Urmet sõnab selle peale naerdes, et pärast päev otsa arvutiga mängimist on tööpäeva lõpus vahel raskegi reaalsusse välja tulla, kuid Valter lohutab: “Kui paned silmad kinni, siis võid seal alati käia!”