Vanemapension karistab osa vanemaid laste saamise eest

Viis gruppi. Tinglikult võib lapsevanemad jaotada viide gruppi (vastavalt vanemapensioni hüvedele). Esimene grupp lapsevanemaid on need, kelle lapsed on sündinud enne 1981. aastat. Nemad ei kaota ega võida lapse saamisest vanemapensioni mõttes midagi, sest iga lapsega kodus oldud aasta eest said nad ühe staažiaasta. Alates 2018. aastast (esialgu pidi hakkama kehtima 2015. aastast) saavad nad iga lapse eest ühe kindlustusosaku juurde (2014. aastal on kindlustusosaku väärtus 4,964 eurot).

Teise grupi moodustavate lapsevanemate lapsed on sündinud ajavahemikul 1981–1996. ­Nemad saavad kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni lapsega kodus olles iga aasta eest ühe staaži­osaku. Lisaks saavad nad kaks kindlustusosakut (alates 2018. aastast kokku kolm kindlustus­osakut).

Kolmandasse lapsevanemate gruppi kuuluvad need, kelle lapsed on sündinud aastatel 1997–2003. Kui nemad on lapsega kolm aastat kodus, maksab valitsussektor nende eest sotsiaalmaksu minimaalse sotsiaalmaksu summalt (0,16–0,19 kindlustusosakut iga aasta eest). Peale selle saavad nad kaks kindlustusosakut ja alates 2018. aastast kokku kolm kindlustusosakut.

Neljanda grupi moodustavad vanemad, kelle laps on sündinud ajavahemikus 2004–2012. Kolmanda grupi moodustanud lapsevanematest eristab neid see, et nad said enda II sambasse 1% vanemahüvitise summast.

Viienda lapsevanemate grupi lapsed on sündinud alates 2013. aastast. Nende laste eest saab üks lapsevanem (liitunud II sambaga) 4% üle-eelmise aasta keskmisest palgast, mis ei ole statistikaameti keskmine palk, vaid sotsiaalmaksu laekumiselt leitud keskmine palk. Samas, kui viienda grupi lapsevanem ei ole liitunud II sambaga, saab ta kolm kindlustusosakut.

Kui vanemapension koosneks ainult kindlustusosakutest, oleks lihtne võrrelda eri gruppide vanemapensioni. Näiteks teine grupp saab lapse kasvatamisest rohkem vanemapensioni ­hüvesid kui esimene ja kolmas grupp. Neljanda ja viienda grupi kasude või kahjude hindamiseks tegin analüüsi.

Et tulemused oleksid võrreldavad, eeldan analüüsis, et inimene saab lapsevanemaks 25aastaselt, lapsega on ta kodus kolm aastat, ta teenib statistikaameti keskmist palka ja on liitunud II sambaga. Esimesse gruppi kuuluvatel lapsevanematel ei muutu lapse saamisega midagi (pensionile jäädes). Teise grupi lapsevanematel on kõige suuremad kasud, sest nemad saavad pensionieas 1,2% võrra kõrgemat pensioni. Kolmanda grupi lapsevanematel tõstab lapse saamine pensioni (0,4% võrra), aga tõus on väiksem kui teisel grupil.

Negaviivne mõju iibele. Märkimisväärne tulemus on see, et neljanda ja viienda grupi lapse­vanemad hakkavad pensionieas saama väiksemat pensioni võrreldes pensioniga, mida nad saaksid siis, kui nad lapsevanemad ei oleks.

Neljanda grupi lapsevanemad saavad I sambast 0,3% võrra kõrgemat pensioni, aga II sambast 0,5% võrra madalamat pensioni. Viienda grupi lapsevanemad kaotavad pensionis nii I sambast (0,2% võrra) kui ka II sambast (0,5% võrra). Neljas ja viies grupp on seotud II samba tootlusega. Analüüsis on võetud II samba reaaltootluseks 2,5%, mis on kõrgem kui senine Eesti pensionifondide keskmine reaaltootlus. Sellest tulenevalt võib öelda, et pensionikaotus võib olla veelgi suurem.

Seega on alates 2013. aastast sündinud laste vanemad halvemas seisus kui nende eelkäijad. Neljaprotsendiline sissemakse II sambasse ei suuda säilitada pensionitaset, mille saavutaks inimene ilma lasteta, ja see ei ole ka samaväärne varasema kindlustusosaku vanemapensioni süsteemiga. Kuigi võib arvata, et vanemapension ei avalda otsest mõju praegusele demograafilisele olukorrale, võib ikkagi öelda, et praegune ­vanemapensioni süsteem annab lapsesaamis­eas inimestele negatiivse tunde, mis omakorda ei mõju positiivselt iibele.

Tekib küsimus, miks peaks inimene, kes last ei ole kasvatanud, saama kõrgemat pensioni võrreldes inimesega, kes seda on teinud.