Miljonäri särk, paar pükse ja vastutus heaolu tõstmise eest

Tulin hiljuti USAst puhkuselt. Enne lennu­jaama minekut tagastasin Los Angeleses oma ­auto lähimasse rendiautokeskusesse, mis asus umbes 1,5 kilomeetri kaugusel hotellist. Kuigi autosid oli tänaval nagu sipelgaid, ei suutnud ma kohe taksot leida (see ei ole ju New York). Siis otsustasin teha hoopis jalutuskäigu tagasi hotelli oma asjade järele.

Kõndides hakkas silma, et tänavad olid kuidagi inimtühjad. Kuigi sõidutee kihas autodest, kohtasin pooletunnise jalutuskäigu jooksul ­ainult paari inimest. Needki olid kaugemal, üle tänava. Olin selleks ajaks juba paar nädalat autoga USA erinevates kohtades sõitnud, kuid teadlikult seda tähele polnud pannud. Järele mõeldes kihas vaid New York inimestest (ja autodest). Los Angeleses valitses aga kõnniteedel inimtühjus.

Seega on täitsa tõsi taga ütlusel, et ameeriklane üle 100 meetri jala ei kõnni. Mis on selle tagamaad ja põhjused?

Henry Ford ja inimväärne palk. Eelmise sajandi alguses, kui Henry Ford oli üles ehitanud kaasaegse autotööstuse, taipas ta, et tal ei ole vaja alampalga eest töötavaid inimesi, vaid rahulolevaid ja hästi teenivaid töölisi. Selliseid, kes tulevad hommikul hea meelega kohale, saavad inimväärset palka ja mis peamine – kulutavad sellest palgast osa Fordi tema toodangu ostmiseks. Nii juhtuski, et Ford T oli maailma esimene rahva­auto.

Fordi suhtumine oma töölistesse muutis maailma ja tegi USAst suurima majanduse nüüd juba sajandiks.

Ford tõstis töölistel palga nii suureks, et nood elasid normaalselt ära, suutsid osta auto, lapsed sööta-koolitada, ringi reisida. See tegi temast tolle aja populaarseima ja hinnatuima tööandja, kelle tehaste väravate taga looklesid pidevalt tööotsijate järjekorrad.

Mainimata ei saa jätta ka tema uuenduslikkust: tehaseliini leiutamist, materjalide taaskasutusse võtmist, töötajatele elukohtade ehitamist, odavat toitlustamist ja teisi tolle aja kohta revolutsioonilisi ideid. Pole ime, et Fordi juurest vallandamine või muul põhjusel lahkumine oli töölisele katastroof, sest paremat tööandjat andis otsida.

Elu ja majanduse aluseks on liikumine. Siin see tulemus peegeldub – ole sa Ameerikas suurlinnas või maanteel, ikka on enamasti auto autos kinni. Elu keeb ja kihab. Liikumine on ju majanduse ja üldse laiemas mõttes elu alus. Mutatsioonid ei saa tekkida kohapeal seistes, muutused ja areng on vaid liikumises.

Üks mees muutis nõnda oma mõtlemise ja käitumisega maailma. Pole vaja vist mainida, et Ford suri ülirikkana.

Kuid kas Henry Fordi toimetamine polnud mitte inimloomuse vastane? Tõsta oma töötajatel palka olukorras, kus tööotsijate hordid ründasid tehaseväravaid? Jagada ära oma kasumit? Ja ikka olla oma elu lõpul kröösus…

Ka rikkuse juures kehtib protsendisuhe 20:80. Vana majanduse reegel on, et 20 protsenti inimestest hoiab oma käes 80 protsenti kogurikkusest. Vähemus nendest 20 protsendist omakorda omab enamikku sellest 80 protsendist. Ehk siis rikkad on saanud aina rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Väike osa ülirikkaid keerutab oma sõrmede vahel suuremat osa maailma­majandusest.

Kui jätta välja Moore’i seadus kiibi suuruse ja mahutavuse kohta (protsessorite võimus kasvab kaks korda ja füüsiline mõõt väheneb kaks korda umbes pooleteise aasta jooksul), mille tulemusel peaks kaasaegne kapitalism otsa saama, kui mingit muud sootuks põhjapanevat tehnoloogiat ei avastata, siis peaks kapitalismi singulaarsus, mil miski ei ole enam endistviisi, siiski ühel päeval saabuma teistel põhjustel. Võib-olla oli selle eelkuulutajaks näiteks Araabia kevad või Occupy Wall Street.

Kalevipojana välismaale tööle. Juuli on käes ja eelmise aasta majandusaruannete esitamise tähtaeg on täis tiksunud. Äripäeva Rikaste ­TOPist tuttavad nimed on viimastel nädalatel jälle heade dividendide asjus leheveerge täitnud ja kaugel pole ka see lehenumber, kus nad kõik ilusasti pingeritta on seatud.

Loen, et üks börsifirma suuromanik on saanud eduka aasta eest 10 miljonit eurot dividende, rääkimata teiste valdkondade tipptegijatest. Samad nimed ja suurusjärgud korduvad aastast aastasse.

Selliseid artikleid ja tabeleid lugedes meenub kohe, et hulk kalevipoegi käib Soomes tööl, sest kodus on palgad madalad ja hea, kui üldse ehitustööd on. Pere aga tahab toitmist ning kommunaalarved ja pangalaenud maksmist. Mis sa hädaga muud peale hakkad, kui liigud ikka sinna, kus on tööd ja palka.

Äkki oleks normaalne hoopis niimoodi, et 10 miljoni asemel võtab too ärimees 7 miljonit dividendi ja ülejäänud raha eest loob uusi töökohti ja tõstab töötajate palka? Head inimesed ei läheks nii ehk välismaale ehitustööd tegema, vaid tekitaksid järjekorra tema kontori ukse taha ja ostaksid oma perele uue korteri sama ettevõtte uusarendusest.

Kaubanduskeskuse kassiir, kelle juures ma pikka aega olen oma ostude eest maksnud, küsib kogu aeg tuimalt nagu robot, kas mul on selle kaubandusketi kaart, teades tegelikult, et mul seda ette näidata ei ole.

Äkki tooks alampalga tõstmine 1000 eurole tallegi naeratuse suule? Küllap ostaks ta oma toidukauba töökohast. Jääks vahest raha ülegi, et puhkuse ajal reisile minna.

Paar pükse ja särk. Usun, et isegi miljonär olles vajab inimene ikkagi korraga vaid ühte paari pükse ja särki, voodist rääkimata. Korraga saab elada vaid ühes majas, sõita vaid ühe autoga või lennata ühe lennukiga.

Igal varaklassil on muidugi omad nõudmised ja piirid, kuid saavutades elupikkuse majandusliku vabaduse (rikkus järelejäänud eluaastates = omakapital jagatud elustandardi kuludega), pole enam tähtis, kas võtta isiklikeks kuludeks 1, 5 või 10 miljonit. Niigi jaguks seda mitmeks tulevaseks inimpõlveks. Seda enam, et kapital on ju investeeritud ja toodab niigi iga-aastaseid dividende.

Indrek Neivelti ideel tõsta (alam)palk 1000 eurole, on igatahes jumet. Arvestades Eesti rikaste varanduse suurust, oleks eriti just nende kohus võtta vastutus majanduse ja töötajate heaolu tõstmise eest.

Seda saab ju saavutada ülilihtsalt, on vaid vaja mõelda nagu Henry Ford. Tuleb unustada ahnus ning surra ikkagi rikka inimesena oma B­everly Hillsi villas või erajahil ümbermaailmareisil.