Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Rokk, räpp ja elektropopp
Linkin Parki uuelt albumilt kostavad valjud kitarrikäigud, agressiivne rokisaund ning elektroonilised kuminad. Lisaks laulja lüüriline hääleke, mis teeb selle muusika maailma kõikide teismeliste lemmikuks. Uus plaat on samaaegselt karmilt vihane ja imalalt nunnu.
Stiilide miksimisega on Linkin Park tegelenud alates bändi loomisest aastal 1996. Kuigi bändi kõlapildis on alati tunda olnud metal-muusika, on seda paaritatud küll nu-metali, räpi või elektropopiga. “The Hunting Party” vaatab hard-roki suunas.
Plaadimaterjal kõigub erinevate meeleolude vahel ning seda sageli ainuüksi ühe loo piires. Vihase introga alanud lugu võib kokkuvõttes käänduda lüüriliseks ohkamiseks ning aeglastele paladele süstitakse vahele tuliseid rokikäike. Külalisartistid värvivad kõlapildi veel oma värvidega üle.
Üllatavalt on plaadi üldmulje siiski üsna ühtlane. Variatsioonid rütmi ja stiilidega on kohati ootamatud, kuid samas ansamblile iseloomulikud. Kõrva plaat ei riku, samas selle nautimiseks tuleb kasuks õigel lainel olemine, et plaadi mõõdukas depressiivsus, etteheide ja maailmavalu kuulaja meeleoluga haagiks.