Hirmud ei või kaubandus­lepingule takistuseks saada

“Me ei taha teha sama viga, mis tehti 20 aastat tagasi,” rääkis Tallinnas USA läbirääkija Thomas Fine pärast Brüsselis värskelt lõppenud kuuendat kõnelustevooru. Me ei taha, et paari­kümne aasta pärast takerduksid innovaatilised ideed ja ette­võtted taas ­vanadesse barjääridesse, nagu praegu on ajale jalgu jäänud WTO loomisel USAs ja ELis alles jäetud piirangud.

Fine’i sõnul kohtas ta Eesti firmade ja ametnikega kõneldes entusiasmi ja optimismi uute võimaluste avanemisest.

Eestis uut ei kardeta. “Eesti on koht, kus julgustatakse tagant uusi teenuseid ja ideid,” ütles ­Fine. Paljudes teistes Euroopa riikides annab jätkuvalt tooni hirm ja mure teemade pärast, mille majanduslik tähtsus on praeguseks vähenenud.

“Tahame julgustada ettevõtteid ja valitsusi häält tegema, et kõneluste tulemus oleks võimalikult ambitsioonikas ja et see hääl oleks kuulda ka Brüsselis.”

Omal ajal, kui WTO loodi, oli interneti- ja infoajastu alles lapse­kingades. “Siis ei kujutanud keegi ette, et teenuste pakkumine teisele poole maakera pole mitte üksnes võimalik, vaid et see on ka üks olulisemaid äritegevuse vorme ELi ja USA vahel,” rääkis Fine.

Teenuste kategooriad, milles toona kokku lepiti, ei vasta praegu enam reaalsusele.

“Peame eneselt küsima, kas me tõesti vajame veel sellist kaitset ja piiranguid nagu 1995. aastal.”

Fine möönis, et aasta eest käima lükatud Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduskõnelused on jõudnud raskesse  faasi.

“Lillelised ilukõned on peetud,” ütles ta. Teemad on laual väga üksikasjalikul tasemel ning tundlikud kohad on vastastikku teada antud. Üks neist on andmekaitse. “Me saame aru, et tegemist on väga tundliku teemaga, ja austame seda,” ütles Fine. “Kuid me peame leidma viisi, kuidas firmad, kel on ­õigustatult vaja piiriülest juurdepääsu elektroonilistele andmetele, selle hõlpsalt saaksid.” Kui firmad käituvad seadusi järgides, ei tohiks hirmud ärile takistuseks saada.

Fine osutas, et ühed suured võitjad vabakaubanduslepingust oleksid väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kel erinevusi eri riikide reeglites kulukam järgida kui suurtel firmadel.

Positsioonid laual. Kõneluste üheks tüliõunaks on saanud finantsteenuste valdkond, kus ­Euroopa Liit, mille pangad on USA reeglite rikkumise eest värskelt kõva trahvi saanud, tahab lepingusse kirjutada koostöö finantsasutuste reguleerimisel. Et USA eelistab koostööd muudel foorumitel, näiteks G20 riikide koostöös, on Euroopa Liit selle valdkonna praegu kõnelustelt sootuks kõrvale jätnud.

“Ma ei saa aru, miks peaks EL selle pärast tagasi võtma kogu turule juurdepääsu reguleeriva pakkumise,” taunis Fine.

Samuti tuleb alles selgeks vaielda, kas USA on valmis ­andma Euroopa Liidule kinnitust, et vabakaubanduslepingu jõustudes ei sea USA enam piiranguid energiakandjate ekspordile. See puudutab muu hulgas veeldatud maagaasi eksporti.

Põlevkiviõli turulepääs. Lepingu asjus arutatakse ka nn ebakonventsionaalsete kütuste juurdepääsu Euroopa Liidu turule, mis on seotud ELi kütusekvaliteedi direktiivi ja selle rakendusmäärusega.

See teema puudutab nii õli­liivadest toodetud kütuseid kui ka Eesti põlevkiviõli.

Vabakaubanduslepingu kriitikud on tauninud, et Euroopa Liit toob oma ambitsioonika kliimastrateegia suurfirmade ärihuvidele ohvriks ning on algatanud toetuse kogumise nii ELi ja USA kui ka ELi ja Kanada vahelise vabakaubanduslepingu blokeerimiseks.

Fine möönis vastasseisu ja probleeme.

Kui vabakaubandusleping aga ükskord sõlmitakse, ei edenda see üksi ELi ja USA majandussuhteid, vaid parandab ja kujundab standardeid ka teisele riikidele, kes rahvusvahelise kaubandussüsteemiga liituvad.

Nii on eelkõige tähtis selle kokkuleppe kvaliteet, ütles Fine. See dikteerib ka leppe valmimise aja.