G8st välja heidetud Venemaa pälvis solidaarsust G77-lt

Ühendus G77 (praegu G77 ja Hiina) loodi 50 aastat tagasi ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) lõpus, esindamaks just iseseisvunud arenguriikide huve. G77 tegutseb eelkõige ÜRO raamistikus ning majandus-, arengu- ja sotsiaalteemadega. On selge, et need riigid on viimase poolsajandiga erinevalt arenenud. Sestap on mõni riik ühendusest lahkunud ja lisandunud on uusi.

Näitajad pole argument. Venemaale esitas kutse liituda G77ga Boliivia president Evo Morales ja küllap teab tema ka kõige paremini, miks. Majandusnäitajad pole riigi kuulumisel sellesse ühendusse tegelikult argument – näiteks Katari ja Bhutani majanduslik vahe on tohutu. Põhimõtteliselt sobiks sinna iga riik, oluline on pigem üldine vaade arenguküsimustele ja enesemääratlus. Seega on tegu pigem poliitilise solidaarsusžestiga. Vene diplomaadid, kellega sel teemal rääkinud olen, ei ole küll kuidagi liikmeks saamise soovi või plaani kinnitanud.

Eesti kuulub erinevates ÜRO organisatsioonides erinevatesse grupeeringutesse, kuid G77 riikide hulgas meid pole. Aga G77 “sünnikodus” UNCTADis oleme näiteks grupijaotuse järgi grupp D (üleminekumajandused) liige; sisuliselt aga ELi liige, see tähendab, et me ei esita EList erinevaid seisukohti ja kaitseme ELi vaadet ka oma grupis, kus on veel mitu ELi uuemat liiget.

Eesti esikuuendikus. Eesti ja meie majandus on maailmas esimeses kuuendikus. ÜRO liikmesriike on praegu 193 ning nii majanduslikes kui ka sotsiaalsetes (HDI, WEFi indeksid, GII) indeksites asume keskeltläbi 30. koha kandis. Kui Eesti on oluliselt eespool (nt meedia­vabaduselt internetis olime mullu esikohal), on see väga hea, ja kui oluliselt allpool (nt allpool 50. kohta), siis tuleb minu arvates tõsiselt analüüsida, millest see tuleneb.

Kogu G77 liikmeskonda ma eri indeksite võrdluses analüüsinud ei ole, aga enamiku indeksite esimestes kümnetes pole just palju G77 riike.

Toimetatud intervjuu põhjal.