Puhkepäev. Restoranist Nevskij on saanud jälle Hermitage

Kuigi menüü lubas traditsioonilisi Vene maitseelamusi modernses võtmes, ei saada läbi ilma üleilmsete turistimenukite carpaccio, bouillabaisse’i ja panna cotta’ta. Vene köögi kuldvara, suupisted ehk sakuskad kandsid hoopiski tapas’e nime ja põlise Vene viina asemel pühendutakse džinnile – valikus oli kümmekond džinni ja ligi 30 džinnikokteili.

Soe šampanja ja sidruni-sinepisoust. Esimesel soojal juulikuu päeval olid restorani siseruumid täielikult maha jäetud. Kaks töötajat ajasid telefonitsi omi asju ja üksikule külastajale, st minule, ei pööranud tähelepanu keegi. Kõndisin saalid läbi, aga otsustasin siiski terrassi kasuks – ikkagi maaliline vanalinn. Maalilist vaadet aga ei jätkunud kauaks, peatselt parkis just minu laua kõrvale Schlössle hotelligrupi auto. Mina polnud ainus, kelle arvates polnud see parim paik parkimiseks, mõne aja pärast olid kohal ka Ühisteenuste parkimiskontrollid. Pärast pildistamist, protokollimist ja väikest nägelust autojuhiga, kes  ametimeeste saabudes välkkiirelt kohale jõudis, paranes terrassivaade tunduvalt.

Mitte sageli pole mul juhust einetada nii noobli hotelli restoranis. Vaatamata paari sammu kaugusel aset leidvale olmetragöödiale otsustasin lubada endale klaasi šampanjat. Jah, päris ehtsat šampanjat, mida klaasi kaupa vaid väga vähestes restoranides pakutakse. Aga sain kibeda pettumuse osaliseks – butiikhotelli restorani šampanja oli soe.

Ka järgmine etteaste, külmsuitsulõhest eelroog tundus olevat elektrikatkestuse ohver: külmsuitsulõhe-tartar’i taldrik oli sinepivärvi kastmetriipude ja punaste peeditäppidega väga kauniks kujundatud, ainult lõhet täiendavast sidruni-sinepisorbeest oli juba enne lauale jõudmist saanud sidruni-sinepisoust – see oli lihtsalt üles sulanud. Siinkohal väärib mainimist, et klaas sooja vahuveini maksis 15 eurot ja soustiks sulanud parfeega eelroog 9 eurot.

Tulnukas teisest maailmast. Pearoogade valikust tundus veisestrooganov kõige venepärasem, pealegi lubas menüü, et see on  “vanamoodsalt valmistatud”. Noor ettekandja ei teadnud vanamoodsusest midagi, kuid kui oli köögis küsimas käinud, kinnitas, et see tähendab tegelikult traditsioonilisust: strooganov on tehtud nii, nagu seda ikka tehakse. Legend eakast krahv Strogonovist, kes ka hambutuna veel head liha tahtis süüa, on mulle alati meeldinud. Meeldis ka Hermitage’i strooganov, see oli mõnusalt koorene, heast lihast ja hästi maitsestatud ning võine kartulivorm sobis selle juurde väga hästi.

Kas kodujuustu-kitsejuustumagustoit peab just panna cotta nime kandma, selles pole ma Hermitage’i nimepanijatega päris ühel nõul. Ja purgist ei meeldi mulle restoranis midagi süüa, ka mitte magustoitu. Kõrtsidesse, pubidesse ja tavernidesse võiksid jääda ka salvrätikusse mässitud lusikate-kahvlite kimbud. Täpitatud-triibutatud kulinaarse kõrgpilotaaži kõrval mõjus lauale heidetud söögiriistakimp otsekui tulnukas teisest maailmast.

 

Hermitage

Aadress: Rataskaevu 7, TallinnTelefon: 628 6500Avatud: E–L 12–23

Hinnang: 17toit 7teenindus 4interjöör 6

põhiroogade hinnad: 12–18 eurot