Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik ei käitu konkursse korraldades hea omanikuna
Eesti Energia, Tallinna Sadama ja Eleringi juhtide leidmise konkursside korraldamine tundub ebamõistlik, et mitte öelda ettevõttele kahjulik. Seda nimelt põhjusel, et tegelikult ollakse ju praeguste juhtidega rahul.
Konkurss lööb töörütmi paigast. Ka siis, kui valituks osutub praegune juht, on juhtkonna ja organisatsiooni töö mõneks kuuks häiritud, õigupoolest ei saa ametis olev juht teha ühtki kaalukat plaani või otsust.
Kui midagi niisugust juhtuks börsiettevõttes, mille aktsiad mulle kuuluvad, siis müüksin need parem maha, ja nii teeksid paljud teisedki, mis väljenduks kokkuvõttes aktsiahinna, st firmaväärtuse langemises.
Börsil noteerimata ettevõtte puhul pole kahju nii ilmne ja keegi justkui ei vastutagi.
Tõestatult edukas tõestagu end uuesti? Konkursist rääkides on öeldud, et niimoodi selgub, kas praegused juhid on ikka parimad võimalikest. Seda võivad rääkida need, kes ei mõista, mida personalikonkurss tähendab.
Personalikonkursil otsitakse inimest, kelle kogemused lubavad eeldada, et ta võiks hästi toime tulla selle ettevõtte juhtimisega, kuhu juhti otsitakse.
Sel on mõte ja õigustus vaid niisugusel juhul, kui soovitakse muutust ettevõtte strateegias või on vaja juht välja vahetada mingil muul põhjusel.
Aga kui kandideerib juht, kellega juba ollakse rahul, kes on selles ametis juba tõestatult edukas olnud ja kui nõukogu ei soovi muutust – kuidas saaks siis konkursiga leida kedagi, kes on sellele ametikohale veel sobivam?
Riik tahabki näidata, et ta pole hea omanik? Jutt sellest, kas konkurss üldse on hea ja kas tähtajad on parajad või liiga lühikesed, on siinkohal teisejärguline. Tähtis on see, et niimoodi käitudes tõestab riik taas, et ta ei ole hea omanik.
Äkki see ongi eesmärk? Kui targad inimesed teevad rumalaid asju, kaldun ma ikka otsima peidetud mõtet.
Võib-olla ongi asja kaugem mõte näidata, kui rumalalt riik omanikuna käitub, ja need ettevõtted börsile viia, et tagada edaspidi professionaalne juhtimine kõikidel tasanditel, st mitte ainult juhatustes, vaid ka nõukogudes.