Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Julgeolekuta jääb lühiajaliseks ükskõik kui kasumlik äri
EL ja teised demokraatlikud riigid kehtestasid Venemaale sanktsioonid seetõttu, et kuidagigi reaalset survet avaldada, sest poliitilised ja diplomaatilised sammud ei ole tulemusi andnud. Peaeesmärk on julgeoleku tagamine kõigile Euroopas, kuid viimaste kuude Venemaa tegevuse tõttu on julgeolekukeskkond muutunud. Ükskõik kui tulus äri võib jääda lühiajaliseks, kui julgeolekukeskkonna stabiilsus pole tagatud.
Venemaa ametlik ajakirjandus rõõmustab, et piisas Venemaal teha lääneriikide suunas vaid üks samm ehk loobuda põllumajandustoodete ostmisest, kui kogu lääneriikide fookus nihkus kiiresti põhiprobleemilt ehk Venemaa käitumiselt Ukrainas sellele, kes millist kahju võib saada, kui Venemaale enam müüa ei saa.
Riik abistab. Loomulikult peavad vastutustundlikud riigid püüdma solidaarsusest lähtudes abistada oma ettevõtteid, keda tabab piirangute põhiraskus.
Julgeolekuolukorra parandamiseks läbielatavaid raskusi peaksid ühiskonnad kandma solidaarselt, et need ei jääks täies mahus vaid mõne ettevõtte ja tootja õlgadele.
See kõik ei tohi muuta aga põhifookust. Oli ju ka selge, et kui Venemaa-vastased sanktsioonid kehtestati, siis esimese hooga teeb Venemaa midagi vastu ja võib omapoolset piiranguteringi veelgi laiendada. Eriti kui näeb, et see võimaldab kiiresti teraviku põhiprobleemilt ära juhtida.
Kui ELi ja teiste riikide sanktsioonid puudutavad Venemaal ennekõike oligarhe ja poliitilisele juhtkonnale lähedalseisjaid, siis Venemaa vastusamm puudutab otseselt lihtsaid venelasi ning põllumehi ja põllumajandustootjaid. Sellega näitab Venemaa, et ei hooli Ukrainast, Euroopa ja kogu demokraatliku maailma avalikust arvamusest, oma tarbijatest ega muidugi ka mitte muude riikide põllumeestest ja tootjatest.
Uus ebanormaalsus. Piirangud ja sanktsioonid on ebanormaalsus. Keegi neid ei taha. Samas võib igaüks ise ette kujutada, et tegemist on väga tõsise olukorraga, kui kõik 28 Euroopa Liidu liikmesriiki olid valmis Venemaa suhtes piiranguid kehtestama. Sest rohkem midagi muud ei jäänud üle. Kõiki neid riike nii Euroopas kui ka mujalgi on kannustanud mure Euroopa julgeoleku pärast.
Olukord, kuhu demokraatlik maailm praeguseks suhetes Venemaaga on jõudnud, pole olnud meie valik. Selle valiku tegi Venemaa, võttes ära Krimmi, mahitades sõda Ida-Ukrainas ja ohustades kogu Euroopa julgeolekut. Ja me soovime, et Venemaa oma valikut muudaks, sest liiga paljud on juba kannatanud ja elu kaotanud.