Peale plaanide A ja B tee ka plaan C: cash is the king

Selle aasta teine pool tuleb punaste makromajanduslike numbrite poolaasta. Väikese majandusega riiki nagu Eesti tabab kriis enamasti ootamatult ja lööb riigi majanduskasvu sügava augu, puudutades negatiivselt kõiki turuosalisi. Palju on debatte plaanide A, B ja C koostamise ning selle üle, kas plaane tuleb teha ettevõtete tasandil või peab riik siin tsentraalselt õla alla panema.

Kõik turuosalised – nii kommertspangad kui ka laiemalt pered ja ettevõtjad – mäletavad 2008. aasta majanduskriisi ja paljud on vigadest õppinud. Siiski ei ole 2008. aasta finantsmajanduslik kriis ja 2014. aasta majandussanktsioonide kriisid üks ühele võrreldavad. Praegused majanduspinged on väiksema mõjuga, mistõttu kujunevad ka oodatavad tagasilöögid pehmemaks. Ent roosa ei ole ikkagi moes.

Sanktsioonide makromajanduslikku mõju ehk SKP langust rahaliselt ja/või protsentuaalselt on hea statistiliselt välja arvutada, kuid nende arvutuste paikapidavust kinnitab lähitulevik. Ära kiputakse unustama, et sanktsioonidel on nii otsene kui ka kaudne mõju ja just kaudne mõju lisab tumedaid toone.

Töötus hakkab suurenema. Poliitilised majandussanktsioonid on järsud ja mõjuvad kohe, st pole võimalik majandussuhteid järk-järgult mõistliku aja jooksul ümber kujundada. See muudab turuosaliste seisu võrreldes 2008. aasta majanduskriisiga raskemaks. Müügivõimaluste kadumine sanktsioneeritud turgudel tähendab vastavalt vähema tooraine hankimist ja võib mõjutada ettevõtete töörütmi. Prognoosin, et sarnaselt Soome Valio otsusega saata töötajad osalisele sundpuhkusele peavad ka meie ettevõtjad tegema analoogseid otsuseid. See aga tähendab, et Eestit võib oodata mõõdukas töötuse kasv.

Alternatiividele peame mõtlema nii riigi, ettevõtluskogukonna kui ka iga leibkonna tasandil. 2008. aasta kriisis rõhutasin ettevõtjatele kulunud tõde: cash is the king. Mida selles kontekstis on vaja tõlkida: “Kindlusta positiivne rahavoog ja/või piisav rahavaru.”

Praegu kehtib sama põhimõte. Uute võimaluste otsimisel ei tohi kõike ühele kaardile panna ning selleks, et anda endale, firmale või riigile ­aega muutuda ja reorganiseeruda, on vaja rahavoogude juhtimisele pöörata teravdatud tähelepanu.

Kriisides nõrgeneb kaupade ja teenuste eest tasumise distsipliin, praegu tuleb eriti järjepidev olla raha laekumise puhul idapartneritelt. Muutused nõuavad ettevõtjalt operatiivseid otsuseid laovarude hoidmisel ehk raha keeli tõlgitult: liigsete varude alla raha “külmutamine” mõjub rahavoogudele negatiivselt. Ka kujunenud toodete/teenuste hindades tuleb teha kiireid muudatusi, sest tänaste hindadega tooted ei ole keskpikas perspektiivis jätkusuutlikud. Vajadusel tuleb kasutada ka tööjõukulude ajutist vähendamist, et tagada ettevõtte elujõulisus.

Eestis tegutsevate pankade tunnustuseks tuleb öelda, et ka 2008. aasta kriisi ajal toimus klientide teenindamine häireteta. Prognoosin jätkusuutlikku ja stabiilset pangandust ka tekkinud kriisis.

Ettevõtja ei peaks riigile lootma. Iga ettevõtja ja leibkond peab oma äri ning sissetuleku riskistsenaariumid ise läbi mängima ning eriti nn sanktsioneeritud toodete turul tuleb tegutseda kiiresti, sest otsuste ajaline venimine on vaenlane.

Kindlasti tuleb arvestada, et kellegi teise peale ei saa ükski ettevõte praegu lootma jääda. Juba on kõlanud hääled, et riik peab midagi ette võtma. Loomulikult peab, kuid riik, isegi Eesti-­sugune väike riik reageerib alati aeglasemalt kui ettevõte ise. Järelikult riik saab ettevõtjaid aidata, aga ettevõtja ei peaks jääma seda ootama, kuna selliste protsesside käivitamine võtab tavaliselt ­aega. Aeg on aga kriisides otsustav tegur – kes esimesena õigesti reageerib, on kokkuvõttes edukam.

Seega, otsi aktiivselt alternatiive, olgu sul nii plaan A kui ka B, kuid hoolitse ka, et vundamendina oleks raudselt paigas plaan C – cash ehk piisav rahavaru.