Tööjõumure lahendab parem palk tarkadel töökohtadel

Äripäeva meelest on tööjõuprobleemi lahendamise pall suuresti ettevõtja käes – küll mitte ainult. Tööjõumure leevendamiseks tuleb küünte ja hammastega kinni hoida häid töötajaid ja  palku tõsta neil, kellest sõltub ettevõtte käekäik – st eelkõige nendel töökohtadel, mis loovad suuremat väärtust. Seega ei pea ei pea me silmas mitte kõrgemat palka kõigis sektorites kõigil töökohtadel, vaid eelkõige nn tarkades ametites.

Siht on kasum. Hea töötaja motiveerimine saab olla ajendatud üksnes kasumi suurendamise taotlusest, mis tähendab keskendumist efektiivsusele, tootlikkusele. Mis omakorda võib tähendada koondamisi, st nende töökohtade kaotamist, milleta efektiivsem mudel edukalt hakkama saab. Kindlasti tähendab see aga mitmegi ala toimimise radikaalset ümberkorraldamist, mida tegemast hoiab sageli tagasi inertsus. Eesti tööandjad peaksid endale teadvustama, et Eesti on kahaneva tööjõu ja kahaneva turuga riik.

Et tööandjal oleks paremad võimalused kõrgepalgalisi töökohti luua, saab riik alandada tööjõumakse – meede, mille vajalikkusest on tööandjad palju rääkinud, ent mida valitsus on peljanud “rikaste soodustamise” sildi otsaette saamise hirmus. Lätlased suutsid sotsiaalmaksu lae kehtestada ja see on neile viinud hulga investeeringuid, mida hädasti vajaksime ka meie ja mis Eestisse tuleksid, kui lagi ära tehtaks.

Ent nagu Äripäeva kaaneloost näha, kummitab tööjõuprobleem ka madalat palka maksvaid sektoreid, nt kaubandust ja tootmise neid osi, mis inseneriharidust ei eelda. Siingi peaks turg asjad paika panema: peale palgatõusu tasub kaaluda tootmise ümberkorraldamist ja enamat mehhaniseerimist. Tööjõuturu numbrid räägivad selget keelt: see on möödapääsmatu, sellega on kiire, seis saab minna veelgi keerulisemaks.

Kadunud hinged. Viimase kolme aasta jooksul on tööjõuturult kadunud peaaegu 40 000 inimest. Tööjõuturul hõivatute arv pole selle ajaga eriti muutunud, vähenenud on aga töötute ja tööturul mitteaktiivsete inimeste arv. Tõenäoliselt moodustavad suurema osa “kadunud hingedest” väljarändajad, kelle kohta korrektne statistika puudub. Ent väljarände peamine põhjus ei ole enam ammugi mitte tööpuudus, vaid nn palgavaesus, suutmatus ära elada vaatamata töökoha olemasolule.

Kõrgepalgaliste töökohtade loomisel on otsene mõju terve majanduse käekäigule: need mõjutavad kogu turgu, mille tulemusena hakkab kõrgemat palka saama ka näiteks praegu madalapalgaline kassapidaja. Seda argumenti saaks ka valitsus kasutada sotsiaalmaksulae kehtestamise põhjendusena.

PKC Haapsalu tehase sulgemise ja töötajate koondamise näide tõendab, kuidas tööjõu nappus võib omakorda hakata põhjustama töötust. Sellise mudeli kordumine viib surnud ringi, ning mida enam selliseid näiteid koguneb, seda raskem on probleemi lahendada. Tööjõuturult kadunud inimeste sinna tagasitoomine osutub pikaajalises perspektiivis keeruliseks ülesandeks nii tööandjale kui ka riigile, sest tööjõuturult eemal olles kaob tööharjumus.