Mida ma ootan EASilt

Üks EASi pakutavaid teenuseid on eksporditurgudel kontaktide otsimine. Seda tehakse väikese omaosaluse eest.

See on hea, sest sõelub välja tõelised ekspordihuvilised niisama toetuse küsijatest ja õngitsejatest.

Rohkem teenuseid. On mõistlik, kui EAS keskendub sula­raha jagamise kõrval rohkem toetavatele teenustele. Selleks on vaja rohkem kohapealseid esindajad. Ja mitte natuke rohkem, vaid kümneid kordi rohkem, kui neid praegu on.

See on absurdne, et meil on kogu maailma peale kokku viis ekspordinõunikku. Viie asemel võiks olla vähemalt viiskümmend. Parem, kui sada.

Koomale tuleb kindlasti tõmmata siseturule ja alustavatele ettevõtetele suunatud toetusi. On mingi suurus, milleni ettevõtja peab end ikka omal jõul liigutama ja oma turusuutlikkust tõestama, enne kui me temasse teistelt ettevõtjatelt maksudena ära võetud raha süstime.

Mis puutub start-up’idesse, siis: kui keegi on nii rumal või saamatu, et vajab abi juba stardijoone ületamiseks, siis võib-olla sobiks sellistele inimestele paremini palgatöö või mõni MTÜ.

Valdav enamus start-up’e kipubki langema pigem sinna viimasesse, mittetulunduslikku kategooriasse.

Eesti ettevõtted on enamasti nii väikesed ja nõrgad, et isegi kui nende toode või teenus teoorias suudaks rahvusvaheliselt konkureerida, ei jätku juhtidel piiri taha vaatamiseks ­aega ning minekuks ilmselt ka raha. Seega peaks EAS soodustama ettevõtete koondumist ja välisturgudel ühiselt tegutsemist.

Rikas loll on ikka loll. Kehva müügi- ja turundussuutlikkuse muret ainult rahaga ei paranda. Natuke rikkam loll on ikka loll. Vaja on palju rohkem üritusi ja koolitusi, kus need, kes on midagi ära teinud, jagaksid kogemusi ja praktilisi näpunäiteid.

Kolmandaks on keeruline saada välisturgude kohta infot ning EAS võiks olla peamine teabe distribuutor, kelle vahendusel saaks eksportiv ettevõte teda huvitava turu kohta kvaliteetset, kaasajastatud ning kasulikku infot.

Ideaalne EAS on valmis siis, kui sealt pole enam midagi ära võtta ilma Eesti majandust oluliselt kahjustamata.