Korruptsioonipõldu väetavad ebaausad ettevõtjad

Näiteks ilmneb kohtumaterjalidest, et Villu Reiljani pangakontole laekus tema keskkonnaministriks oleku ajal märkimisväärseid rahasummasid ettevõtjatelt ja firmadelt ning suur osa neist ettevõtjatest on hiljem Reiljani toel riigilt midagi meelepärast saanud.

2003. aasta kevadel tähistas  vastne keskkonnaminister Reiljan 50. sünnipäeva. Peokutsel oli kirjas Reiljani kontonumber, millele oodati õnnitlejate annetusi. Lühikese ajaga laekus neid kokku ligi 220 000 krooni ehk umbes 14 000 eurot.

Võib öelda, et selles pole midagi erilist. Paljud Eesti äriliidrid või ka asutused on oma sünnipäevad sidunud heategevusega ning paluvad kingituse asemel kedagi toetada. Reiljani käitumine aga oli sellest praktikast erinev, sest tema palus toetada iseennast. Ta ei suunanud kogu raha heategevuseks.

Kohtutoimikutest selgub veel, et perekond Reiljani kontole jõudis teadmata päritolu sularaha. Mõnel aastal mõnekümne tuhande krooni väärtuses, kuid näiteks 2004 oli Reiljanil teadmata päritolu raha üle 420 000 krooni ehk ligi 27 000 eurot. Sarnases suurusjärgus oli toona ministri aastapalk.

On öeldud, et tegemist on enam kui 10 aastat tagasi toimunuga, mille kajastamine praegu on ebamõistlik. Villu Reiljan on ammu poliitikast kadunud, samuti Rahvaliit.

Äripäeva on kritiseeritud, et samal ajal kui Ukrainas toimub sõda, ei peaks Eesti meedia sorima kunagise poliitiku rahakotis.

Ma ei ole selle kriitikaga päri. Ukraina praeguste probleemide üks põhjus on selles riigis aastaid vohanud korruptsioon.

Üks asi on kriminaalkorras süüdi mõistetud Reiljani eetiline pale. Teine küsimus aga ettevõtjate käitumine, kes märgetega “toetus” või “lillede asemel” on ülekande teinud. Kahjuks on siiamaani osa ettevõtjate seas levinud suhtumine, et kasumi teenimise nimel on ametniku või poliitiku n-ö õlitamine igati lubatud ja mõistetav.

Ärieliit ei tunnista eksimust. Võime olla rahul, et Reiljani näol on Eesti poliitikast kadunud üks korrumpeerunud poliitik ning kadunud on ka erakond, mille arvukad liikmed aktsepteerisid oma juhi korruptiivset tegevust. Korruptsioonipõllu väetajateks olnud ettevõtjad kuuluvad aga endiselt ärieliiti. Nad on rikkuse kogunud ja majandusliku võimu kindlustanud ebaausate võtetega. Kahjuks pole nad ka aastaid hiljem valmis tunnistama, et nad eksisid. Midagi ei viita sellele, et nad oleksid valmis oma käitumist muutma.