Venemaa püüab muutuda nii seest- kui ka väljastpoolt

Möödunud aastal läks 10% ELi toiduainete ekspordist Venemaale. Venemaa on suurim ELi puu- ja köögiviljade tarbija ning globaalselt üks olulisemaid kala, liha ja piimatoodete sisseostjaid. Eesti kaupade koguekspordist moodustavad embargo all olevad kaubad alla protsendi, kuid Venemaale suunatud ekspordist 16%. Embargo avab paraku nüüd võimalused teistele turgudele, aga ka Venemaa enda kohalikele tootjatele.

Venemaal on kiiresti tarvis viia sanktsioonidega vähenev toiduainete pakkumine paremasse kooskõlla nõudlusega. Mida kauem sellega venitatakse, seda enam toiduainete hinnad tõusevad. Sisseveoembargo lisab ka hoogu niigi juba kiirenevale inflatsioonile. See võib sundida keskpanka taas intressimäärasid kergitama, mis omakorda mõjuks kahjulikult investeeringutele. Venemaa valitsus plaanib teha koostööd jaekaubanduskettidega, et parandada toiduainete kättesaadavust, samal ajal aga piirata toiduainete hinnatõusu. Sisuliselt tähendab see plaanimajandusele tagasiminekut.

Venemaa alustas ettevalmistusi oma kauba- ja tooraineturgude mitmekesistamiseks ning võimalike geopoliitiliste riskide maandamiseks juba enne sanktsioonide kehtestamist. Pärast 20 aastat kestnud läbirääkimisi allkirjastasid Venemaa (Gazprom) ja Hiina gaasitarnelepingu, mille järgi hakkab Venemaa eksportima Hiinasse maagaasi 2018. aastast.

Muuseas loodab Venemaa selle lepinguga ­Hiinalt suuremat tuge suhtlemises USA ja ELiga. Samas eeldab selline tarne mahukaid investeeringuid ligikaudu 5000 kilomeetri pikkuse gaasitoru ja muu taristu ehitamiseks.

Majandusliidust poliitiliseni? Mai lõpus kirjutasid Venemaa, Valgevene ja Kasahstani juhid alla Euraasia Majandusliidu loomisele. Liit käivitub ametlikult järgmise aasta algusest. Sellega tekib 170 miljoni elanikuga majandusliit (võrdluseks, Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni inimese), mille SKP koguväärtus on 2 triljonit ­eurot. See moodustab aga vaid 15% ELi omast (rahvastik 34%). Samas on kindlat huvi liiduga ühinemiseks näidanud üles veel Armeenia, Kirgiisia ja Tadzikistan.

Kindlasti ei ole see ainult majandusliit, vaid suund võetakse ka suurema poliitilise, sõjalise ja kultuurilise integratsiooni poole. Niisiis on tegemist osade endiste liiduvabariikide taasintegreerimisega.

Kuidas isolatsiooniga toime tulla. Venemaa paistab olevat tasapisi aru saamas, et selle majandusele ei ole liialt suur sõltuvus toorainete (peamiselt maagaas ja nafta) ekspordist kasulik. Juuli lõpus kurtis Medvedev välisriikides asuvatele Venemaa kaubandusesindajatele, et Venemaa 1,5protsendiline tööstuskaupade ekspordi osakaal maailmas ei rahulda teda. Venemaa majandus tulevat praegusest, peamiselt tooraine eksportijast suunata rohkem tööstuskaupade väljavedajaks. Eelkõige pidas ta silmas masinate ja seadmete, kõrgtehnoloogia ja teadusmahukate kaupade eksporti.

Selleks on plaanis hakata tööstustoodete eksporti rohkem toetama. Ühesõnaga, Venemaal on plaanis muuta oma majandusmudelit, et majandusisolatsiooniga toime tulla. See aga tähendab, vähemalt praegustes plaanides, ka tehnoloogia impordi vähendamist ning majanduskasvu tekitamist üha rohkem kodumaiste ressursside arvel.

Praeguses uuenenud geopoliitilises olukorras on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) põhimõtetele (WTO kaubanduspartnerid ei diskrimineeri üksteist, välisriike ja kohalikke koheldakse võrdsetel alustel jne) kahjuks selg keeratud. Loodetavasti ajutiselt.

Samas, kas Euroopa Liidul, USA-l ning Venemaal on selge arusaam ja plaan, kuhu selline kaubandussõda võib välja viia?

Lähiajal on mõni asi selge: Venemaa ja tema embargoga seotud kaubanduspartnerite majanduskasv aeglustub või majanduskasvu taastumine pidurdub. See puudutab ka Eestit, teisi Balti riike ja Soomet. Putini põhimõttelist meelemuutust sanktsioonide mõju kaudu on aga siiski naiivne loota. Selleks on tal liigagi palju kaalul.