Restoranitest: Laterna seadis end sisse Elutoas

Alles eelmisel suvel end Vabriku tänava õues sisse seadnud Elutoa aeg jäi lühikeseks. Ei märganudki, millal see kinni pandi, aga hiljuti pidas seal avapidu Laterna – uus vahemereline restoran.

Väidetavalt on tegemist täiesti uue firma ja uute omanikega, aga restoraniarvel on igatahes veel kirjas Elutuba, mitte Laterna. Isegi Facebookis pole Laternal veel oma kohta, sedagi jagab Elutoaga. Seltskonnaajakirjanduses on Laternast pärast avapidu saanud kohe trendirestoran. Põhjuseks tõenäoselt mitte taaskasutus, kuigi trend ju seegi.

Menüü on tagasihoidliku asukohaga Laternas kui vaese mehe unenägu: homaarid, trühvlid, hanemaks, eksootiline peetrikala, kalmaar, Prantsuse juustud ja Hispaania singid, krevetid, kammkarbid. Pearoogade hulgas ka mõni tuttavam: veis, mis menüüs küll lihtsalt “looma” nime kannab, sea- ja lambaliha.Ainult, et menüü ja tegelikkus käivad kumbki oma rada. Sissejuhatuseks luges ettekandja üles road, mis menüüs olemas, kuid tegelikkuses mitte. Kui küsisin veinikaarti, siis selle ta küll tõi, aga lisas kohe, et ka veiniga on samad lood kui toiduga: kõike, mis kirjas, tegelikult ei ole.

Menüüs antavad tühjad lubadusedKõike, mis kirjas, polnud ka taldrikul: friteeritud kalmaari­rõngaste juurde lubati tartar-kastet, taldrikuservale oli poetatud aga lihtsat majoneesi. Sealiha lisandiks lubati tomatit ja maasikat, maasika asemel oli millegipärast aga mustsõstrakompott või -moos, kuidas keegi seda nimetab. Kõige rohkem oli kahju veinist: olime just ühe välja valinud, mis sealiha-tomati-maasikaga kokku võiks sobida, aga mustsõstraga polnud sellel muidugi mitte mingit klappi. Mustsõstramoos on isegi poolküpse loomaliha jaoks paras katsumus, mis siis veel lihtsast seakintsust rääkida.

Teenindus oli Laternas aga püüdlik, nii et soovitaksin koos ettekandjatega enne tellimist kõik üksipulgi läbi arutada: mida on ja mida ei ole, mida mille asemel pakutakse ja kuidas see on tehtud. Kui keegi oleks hoiatanud, et tartar-kastet köögis pole, siis vaevalt ma kalmaarirõngaid üldse oleks tellinudki, õlised rõngad koos õlise majoneesiga on liig mis liig. Oleks need rõngad siis vähemalt krõbedadki olnud. Või vähemalt oleks neile natuke soolagi puistatud. Kui eelroogade järel ettekandja veel tundis huvi, kuidas maitses, ja lubas kokkadele kõik kindlasti edasi öelda, siis pearoogade järel ei küsinud ta enam midagi – söömata toit oli liigagi selge sõnum.