Maksusüsteemi muutmine peab toetama heaolu kasvu

Tegelikult on üsna keeruline määratleda, mis on heaolu. Lihtsam on välja tuua indikaatoreid, mille abil heaolu väljendada. Nendeks on sissetulekute tase ja jaotus, hinnatase, sotsiaalkindlustus, keskmine eluiga, arstiabi kättesaadavus jm. Osa indikaatoritest (nt sotsiaalkindlustus, arstiabi) on otseselt seotud maksukoormusega, kaudselt on need aga seotud maksusüsteemiga – näiteks üldine sissetulekute kasv võimaldab teenida rohkem maksutulu ning pakkuda enam avalikke teenuseid. Kõige raskem küsimus on aga see, kuidas tagada heaolu pidev kasv, keda või mida maksustada ja millisel määral.

Majanduskasv kui indikaator. Uuringute järgi on majanduskasv võrdlemisi hea indikaator heaolu kasvu väljendamiseks. Majanduskasvul on aga miinuseid, millega tihti ei arvestata. Nii ei võta see arvesse kasvu jätkusuutlikkust. Kui näiteks terve Eesti mets ühe aastaga maha raiuda, mõjub see majanduskasvule lühiajaliselt positiivselt, tulevasele kasvule aga negatiivselt.

Majanduskasv ei arvesta ka mitterahalisi tehinguid. Näiteks kodus lastega tegelevate lapsevanemate tegevus ei kajastu majanduskasvus, kuid kui nad laste kasvatamise asemel tööle läheksid, siis panustaksid nad majanduskasvu.

Samuti ei erista majanduskasv tootlikku tegevust vähem tootlikust ning eeldab, et iga kasv on hea. Sobiv näide on kuritegevus, mille kõrgem tase loob ametikohti turvatöötajatele või suurendab nõudlust turvateenuste järele. Samuti pakub õlireostus tööd reostuse likvideerimisel (sisaldub majanduskasvus), kuigi reostusel on väga palju negatiivseid välismõjusid (ei sisaldu majanduskasvus). Hea maksusüsteem peaks selletaoliste miinustega arvestama.

Jätkusuutliku majanduskasvu puhul loob praegune tegevus eelduse ka tulevaseks kasvuks. Tulevasele kasvule ei loo pinnast selliste välis­investeeringute Eestisse meelitamine, mis taotlevad näiteks madalaid tööjõukulusid, sest tööjõukulude kasvades liigub tegevus madalamate tööjõukuludega riiki. Tulevast kasvu toetab välisinvesteeringute soodustamine, mis tehakse meie tööjõu kvaliteedist (oskuslikud IT-spetsialistid, insenerid, teadlased) või muust spetsiifilisest ressursist (asukoht, poliitiline stabiilsus jt) lähtuvalt. Maksusüsteem saab selliseid tegevusi toetada.

Hea maksusüsteem eristab ühtlasi soodustatud ja mittesoodustatud tegevusi, mille mõju ei kajastu majanduskasvus. See toetab näiteks laste kasvatamist, koolitamist ja sportimist, sest neil tegevustel on pikemas perspektiivis positiivne välismõju. Piirates samal ajal näiteks keskkonna reostamist ning alkoholi- ja tubakatoodete tarbimist, kuna neil on negatiivne välismõju.

Kasvu saavutamise sammud. Pideva heaolu kasvu saavutamiseks tuleks meie maksusüsteemis vähendada tööjõumakse nii üksikisiku tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu tasandil ning seada sisse ettevõtte tulumaks. Arvutused näitavad, et madala (alla 15%) ettevõtte tulumaksu sisseseadmisel võiks üksikisiku tulumaksu vähendada 15%ni ning sotsiaalmaksu 3% võrra. See mõjub positiivselt tööhõivele, sest töötajate palkamine on odavam, ning võimaldab tõsta inimeste sissetulekuid.

Alla 15%-line ettevõtte tulumaks ei mõjuta olulisel määral investeeringuid, mis on suunatud Eesti spetsiifilise ressursi kasutamisele. Küll aga vähendab investeeringuid, mis on suunatud makse optimeeriva majandustegevuse edendamisele: madalad palgad, kasumi väljaviimine Eestist. Tööjõumaksud peab ettevõtja maksma kohe ja kindlasti, kasumimaksu aga ainult juhul, kui ettevõtja on kasumlik.

Samuti tuleks soodustada teadusmahukat ette­võtlust, näiteks teadustöötajate tööjõumaksu alandamise ning teadus- ja arendustegevusele ja sellega seotud ettevõtlusele tehtavate maksusoodustuste kaudu.

Ühtlasi peaks tõstma keskkonnale, tervisele vms negatiivset välismõju omavate toodete (kütus, tubakas, alkohol) ja tegevuste (keskkonna saastamine) makse ning vähendama samas positiivset välismõju omavate kaupade ja tegevuste makse (lastetarbed, raamatud, sport, kultuur).

Oluline on seejuures kinnitada riigi maksu­poliitika pikaajaliselt. Määramatus tulevase maksukoormuse osas piirab ettevõtlusriskide võtmist ning tarbimisotsuste tegemist.